Üks võimalus 164 miljonist
Londonis New Ambassadors Theatre’is mängitakse veebruari keskpaigani Ameerika näitekirjaniku John Kolvenbachi tuliuut (maailma esietendus mullu kevadel Chicagos) John Crowley lavastatud näitemängu “Armastuslaul”, mida magusakõlalisest pealkirjast hoolimata soovitaks vaadata kõigil, kes enne 17. veebruari endise impeeriumi pealinna satuvad. Piletid matineele maksavad kõigest 10–15 naela ja teater ise on Leicester Square’ilt väikese kiviga visata. Ja ei ole midagi paremat, kui kell kolm päeval kõndimisest väsinud jalgadele kultuursel moel puhkust pakkuda. Uus jõupuhang on garaneeritud.
Kõigepealt tuleb rääkida näitlejatest, keda on ainult neli. Need on Neve Campbell, Kristen Johnston, Michael McKean ja Cillian Murphy. Koosseis on muljetavaldav, samas tekitab aga kergeid kõhklusi asjaolu, et laval on neli peaasjalikult filmidest tuttavat näitlejat. Kuidas nad küll pisikese lavaga hakkama saavad? Kahtlused kaovad aga niipea, kui teleseriaalist “Kolmas kivi päikesest” tuttav Kristen Johnston Joani ja “Smallville’is” mänginud Michael McKean Harry rollis “jupide” elutoas energilist sõnavahetust pidama hakkavad. Joan on enam-vähem põhjuseta lahti lasknud praktikandi ja kui vestlus jõuab sinnani, et juhul kui tegemist oli kodutu, alatoidetud ja raseda neiuga, on Joan võib-olla korda saatnud mõrva, on vaatajatele täiesti selge, et tegemist on komöödiaga.
Naeratus vajub ära
See rõõm ei kesta kaua. Peagi selgub, et edukal karjäärinaisel Joanil on täiesti ebaedukas ja karjääritu vend Beane (Cillian Murphy, peaosa filmis “Hommikusöök Pluutol”), kellel paistavad olevat ka mõningad käitumishäired ja kelle toa lagi talle sõna otseses mõttes aeg-ajalt kaela langeb. Lugu veerebki edasi nõnda, et Beane leiab endale armastuse ja see täiesti ootamatu pööre peategelaste elulugudes viib nad ka täiesti ootamatute tegudeni. Ja komöödiast ei ole varsti enam jälgegi järel.
Beane’i armastatu on Molly (Neve Campbell), asjade vabastaja, kes ühel päeval lihtsalt istub poisi kitsas toas ja riisub temalt kõik. Ka vahetuspesu ja ainukese tassi. Kuid vastu annab terve maailma ja seda ei saa poisilt ära võtta ka tema ise. Beane ärkab ellu, lööb särama, avastab lõhnu ja maitseid, millest ta varem mitte midagi ei teadnud. Näiteks kalkunivõileiva. Ja armastuse lihaliku poole. Stseenis, kus Beane õe külmikut tühjendades tervet maailma liikuma panevale seksile kiidukõnet peab, ei ole midagi labast. See ei aja taga odavat populaarsust. See on lihtsalt elu.
Beane’i ärkamine armastusele annab ootamatult teravust juurde ka traditsioonide kammitsais elavale õele ja tema abielule. Näitlejad on väga osavad seda välja mängima. Näiteks stseen, kus vanad abielulised helistavad tööle ja valetavad, et nad on haiged. Harry valetab täiesti veenvalt, Joan seevastu aga jõuab oma jutuga välja ei tea kuhu ja raske arvata, et sekretär osakestki sellest tõena võtaks. Pärast seda suitsetavad nad Harry taskust võetud kujuteldavaid sigarette ja joovad hommikul kell kaheksa kujuteldavat brändit. Ilus.
Millest “Armastuslaul” tegelikult kõneleb? Armastusest? Võib-olla. Oleneb armastuse definitsioonist. Igatahes räägib näitemäng sellest, et keset seda näilisest korrast koosnevat kaost, kus me päevi surma poole veedame, on inimestel vaja fantaasiaid, millega sedasama harilikku igapäeva suursugustada ja vääristada. Olgu see armastus ja fantaasia siis väljamõeldud või tõeline. Kolvenbach oskab liigutada neid väikesi närve, mis igapäevaelus ei kasutata ja mis ärkavad üles ainult neil vähestel hetkedel, mil inimene ringist välja satub.
Mida Londonis veel vaadata
•• Palace Theatre, “Monty Python’s Spamalot”, Eric Idle, lavastaja: Mike Nichols
•• National Theatre, “Happy Days”, Samuel Beckett, lavastaja: Deborah Warner
•• National Theatre “The History Boys”, Alan Bennett, lavastaja: Nicholas Hytner
•• Apollo Theatre, “The Glass Menagerie”, Tennessee Williams, lavastaja: Rupert Gould
