Üksik nunn unistab vaikusest


Üksik nunn unistab vaikusest
„Kloostritee on ühtepidi liiklus,” ütleb ema Ksenja.Kaader Filmist

Heilika Pikkovi dokfilm jutustab Eestist pärit ja Jeruusalemma õigeusu kloostris elava nunna Ksenja eluloo.

Heilika Pikkovi uut filmi on ilus vaadata ja materjal on kompaktselt esitatud. Erakordse saatusega inimene on üles leitud ja rääkima saadud, kusjuures filmi autor ise jääb nähtamatuks ja kommenteerib kuuldut üksnes seda kokkulõigatud kaadrite kaudu ümber jutustades. Nii palju siis autorist, aga räägime pigem ema Ksenjast.

Ksenja on elanud haruldaselt õnnetut elu, kuhu mahuvad muu hulgas mitu abielu, narkosõltuvus ja alaealisena saadud Saksa salapolitsei tõlgiks olemise kogemus. Kuigi ta karjatab ühel hetkel „Ma ei taha neid lugusid mäletada, see on vastik!”, kulgeb loo jutustamine soravalt. Ksenja on seda teksti ilmselgelt sisimas korduvalt harjutanud. 83-aastasena paistavad tema mälu ja üldse vaimsed võimed olevat väga heal tasemel ja tervis lubab kloostriaias veel pisut tööd teha. Nunnaelu, mis ühe kõrvaltegelase sõnul tähendabki olulisel määral lõputut käsutäitmist ja töötamist, tundub tervisele igatahes hästi mõjuvat.

Kloostri mõju inimesele

Agnostikule ongi ilmselt huvitavaim see, mida klooster inimesega teeb ja kas sellest on Ksenja-sugusel äärmuslikul juhul abi. Asjaosaline kinnitab, et muutus on olnud täielik, ja lisab: „Mind viidi põrgust läbi.” Põrgu seisnes tema enda tegude läbimängimises ja taasesituses. Mida Ksenja ihkab? Rahu ja vaikust. Inimesed Ksenjale ei meeldi, see sai alguse juba lapsepõlves tülitsevaid vanemaid jälgides. Seetõttu on Ksenja suurim soov saada vaikimisvande vääriliseks, et keegi ei saaks teda enam rääkima sundida.

Samal teemal:

Korra leiab mainimist ka väike poiss, kes veresideme puudumisest hoolimata teda emaks nimetas, aga sellele poisile mõtlemast Ksenja loobus, sest see takistas teda ilmaasjadest lahti laskmast. Selline mõtteviis on ebainimlik, mis ongi muidugi eesmärk.

Ma ei tea, kas asi on minu enda uskmatuses, luterlikus kultuuritaustas või ühiskonda imbunud paljukirutud new age’i mõjus, aga ligimesearmastus tunduks järgimisväärsem hüve. Kuid Ksenjale, kes oma ema vihkas ja mehe puudutust ei talunud, ei tähendanud inimeste seltsist loobumine vist erilist ohvrit. Ehk võib siin näha ka usu liigutavat kirkust, aga mind jäi pigem kummitama kahetsus ja kaastunne. Ühesõnaga, liigutav lugu.


„Õlimäe õied”
dokumentaalfilm

Režii ja stsenaarium: Heilika Pikkov

Produtsent: Ülo Pikkov

Muusika: Sven Grünberg

Näidatakse Tallinnas Artise kinos.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare