Üksiku Rüütli võlu ja valu
Ja kui tahate sinna sisse saada, siis tuleb keerata külje pealt maja taha, seal jälgida sildikesi, keerutada olematut teed pidi ning jõuategi parkimisplatsini. Lühidalt: juurdepääsutee on veel valmimata, ilmselt aed, tiigid ja haljastus ka. Aga hoone ise on valmis ja ilus pealekauba, seest eriti uhke. Siin Kalapalee, siin Rüütlisaal, Kohviorg ja Röövlikoobas. On ka hotell nimega Aida Säng, aga me ju räägime söömisest. Et näiteks Keila poolt Tartusse sõites tuleb vastupandamatu kõhutühjus peale ja miks siis mitte lubada endale naudingut maitsta vanaeesti stiilis söömislõbu. Nii on kirjas koduküljel, mis ahvatleb sisse pöörama küll (www.uksikruutel.ee).
Stiilne, mõisalik, suursugune, ilus. See on sisenemisel esmamulje. Vaeva on nähtud ja hoolega tehtud. Siin tahaks laulatada, juubeldada või omaenda peiesid pidada. Kohviorg on eraldi ja seal sobiks kallimaga teineteist silmitseda.
Komando kukub vaidlema: ühed tahavad kala ja teised liha, nagu elus ikka. Kala jääb peale. Aga siis selgub, et kuuekuupmeetrises akvaariumis ujub vaid forell ja poolemeetrine koha. Olgu, sööme parem liha.
Soe ilm ajab terrassile, kust avaneb veel üsna kurb pilt. Kunagi on siin kõik ilus, aga praegu saab silmitseda vaid paekillustikku. Võtame menüüd ja hakkame otsustama. Valik on suur: salatid, supid, nn eelroad. Ehteestlaslikult tahame vaid põhitoitu ehk praadi, kartes, et muidu ei jõua korraga nii palju süüa. See on õige mõte, sest praed on tõesti suured.
Lõputu ootamine
Tellime röövliribi (125 krooni) ja lambapaja (132). Ausalt öeldes ei taha meenutadagi, kui kaua läks aega, enne kui söök lauda toodi. Umbes kümme korda käis peast läbi mõte, et läheks ja telliks mingit eelrooga igavuse ja ootuse peletuseks. Tagantjärele tundub, et ega needki poleks varem lauda jõudnud.
Oo, lõpuks tuuakse! Teenindaja üritab naljatada, et ega ta meid unustanud, kuid see on ebaõnnestunud nali.
Kui saame oma söögist jagu (mis on maitsev, suur, ebagurmee, kuid eestilik), ei tule meie juurde enam keegi. No ootame nats veel, lohutame üksteist. Võtaks kohvi ja kooki? Ootame. Lõpuks tuleb teenindajat, kes igavleb baarileti taga, ise otsima minna. Ja kohvi peab Kohviorgu jooma minema.
Lähemegi. Saalis ehk orus on vaid üks seltskond, kes valjul häälel arutab mingi ürituse korraldamist. Kuna kookide olemasolu ja kättesaamist tuleb oodata no ei tea kui kaua, saame teada, et liiter majaveini maksab 230 (või oli see 260) krooni, aga pudeliveini pudel sama palju. Kuuleme, kui palju eestlane juubelil tavaliselt ära sööb ja joob ning mis see kõik maksab.
Muide, kui meie kohvid olid ammu lonkshaaval joodud, saime lauda koogid, täpselt ei teagi, mis nimelt, aga head olid. Kas porgandi-ingveri- või kõrvitsakook või hoopis karask moosiga, mis tähtsust sel enam on, kuid oli suur suutäis ja maitse poolest hea. Hind 55 krooni.
Leti taga olid huvitavad napsupudelid. Oodates polnud meil muud targemat teha, kui arutada, et osav, oma tööd oskav ja armastav teenindaja oleks suutnud meid väikse vaevaga meelitada mõnda neist maitsma. Aga kui tahtsime raha maksta, oli ta jälle kuskile kadunud. Vahepeal käis üks tusase näoga ülemuse moodi mees teda isegi otsimas, kuid baarileti tagune oli nii tühi, et tuli tahtmine ise minna ja endale üks naps kallata.
Üksikule Rüütlile lohutuseks: õpeta oma töötajad naeratama, kiiremaid liigutusi tegema ja kaupa kiitma, siis tormavad pealinlased nagu kärbsed su hea ja ausalt öeldes tänapäevases mõttes odava söögi juurde, ilusast majast rääkimata.
