Üksildus ja haigused
Vähemalt iga viies meie keskel elav inimene mäletab aegu, kui teekond Tallinnast Tartusse kestis päeva või isegi kaks. Paljud teavad, kuidas sõit käis hobusega, mõnigi on sõitnud aeglase liinibussiga, mis võis näiteks Puurmani kandis porisse kinni jääda.
Teisisõnu langeb iga viienda Eestis elava inimese noorus kõige hiljem 1950. aastatesse ja praegu on viiendik rahvast vähemalt 60 aastat vana. Nende peamiseks mureks on üksildus, kroonilised haigused ja majandusliku toimetuleku raskused, kinnitas hiljuti tulemusteni jõudnud põhjalik vanuriuuring.
Tõdemust, et Eesti rahvas vananeb kiiresti, isegi kõige kiiremini Euroopas, on viimasel ajal palju korratud. Kui seada täna kõik Eesti inimesed vanuse järgi ritta, siis keskel seisjad oleksid umbes 37-aastased. Prognoositakse, et 30 aasta möödudes seisaksid samasuguse rea keskel juba 44-aastased inimesed.
Eesti riikliku vanuripoliitika eesmärgid on ilusad: aidata eakatel jääda aktiivseks nii kauaks kui võimalik, aidata peresid põetamist vajavate liikmete hooldamisel. Seni need aga tegelikus elus ei toimi. Liiga palju vanurite hoolet on jäetud nende laste õlule, aga nemad peavad ju kasvatama ka oma lapsi ja tööl käima.
Seetõttu on meie kõigi huvides, et Avatud Eesti Fondi rahastatud eakate toimetuleku- ja terviseuuring ei jääks riiulisse tolmu koguma. Uuringu esialgsed tulemused kinnitavad, et ainuüksi pensionide suurendamine eakate elu ei rikasta. Näiteks tõdemus, et üheks suurimaks mureks on kroonilised haigused, osutab vajadusele paremini diagnoosida ja ravida vanadusega kaasnevaid haigusi. Kui meie vanur võtab iga päev keskmiselt 2 tabletti, siis tema eakaaslane lääneriikides tarvitab neid 6-7.
Vanurite suur osakaal toob ühiskonnale kaasa kulutusi. Sellele mõeldes tasub tähele panna, et 12 000 üle 65-aastast käiks hea meelega tööl, kui selline võimalus oleks, ning enamik inimesi ei soovi pensionile jääda päevapealt, vaid sujuvalt. Samuti on üsna paljud nõus vabatahtlikuna teisi vanureid abistama.
30 aasta pärast, kui praegused tegijad pensionile jäävad, kestab teekond Tallinnast Tartusse võibolla 15 minutit. Meie oma mälestusega kahetunnisest roomamisest kahtlase turvalisusega keskkonnaohtlikes liiklusvahendites võime tunda ennast siis lootusetult kõrvaleheidetutena. Seega on nii igaühe meist kui kogu ühiskonna huvides hakata vananeva Eesti muredest kõva häälega kõnelema kohe.
