Ulase isikunäitus: vana mees tahab koju mere äärde
Tütre, kunstnik Maria-Kristiina Ulase sõnul kavatses isa teha tervikliku näituse, mis on seotud merega. Kõik suunised näituse tööde suhtes jõudis ta ära rääkida. Midagi sarnast meenub mulle Ilmar Malini näitusega, mille panime koos Jaan Malini ja Raivo Kelomehega kokku tema plaanide järgi. Kumbki kunstnik ei arvanud, et see näitus jääb neile viimaseks.
Inspiratsiooni ammutas Peeter Ulas (1934–2008) selleks näituseks suvekodust Saaremaal Asuka külas – ilmselt mõtiskledes mere ääres. Suvel kavatses ta minna sinna mände joonistama. Osa kümmekonnast suureformaadilistest söövitustehnikas graafilistest lehtedest oli mullu suvel väljas Viinistu kunstimuuseumis. Ulas ei pannud oma töid klaasi alla – ilmselt seepärast, et faktuurid oleksid paremini vaadeldavad. Ei maksa arvata, et graafika on ainult lamedalt tasapinnaline – paberi, värvi ja trükipressiga saab luua ka ruumilist kujundit. Mis puutub praeguse näituse kujundikeelde, siis on see abstraktne, kuid seda formaalselt. Merd ennast küll näha ei ole, kuid meri kui inspiratsiooniallikas on aimatav ja see pole sugugi rahulik meri. Väga palju on lehtede alumises pooles sünget musta värvi, üleval on värvi ja õhku rohkem.
Monumentaalne igas mõttes
Ulase tööd on alati mõjunud oma monumentaalsusega, mis graafika puhul on harv nähtus. Miks teda on võlunud männid, mida ta on joonistanud? Ilmselt samuti puu monumentaalsuse ja kõverate hargnevate okste pärast. Siit leiab rohkem dramaatilist dünaamikat kui ilusa korrapärase kuuse puhul.
Asjata pole Ulast võrreldud Kristjan Rauaga. Ulase loomingust on leitud sürrealismi –
ta kuulus omal ajal Para rühmitusse –, kuid see pole fantastiline või paranoiline, vaid jõuline eks-pressiivne sürrealism.
Kui vaatame suuri musti kujundeid, mis võivad vahel tunduda maas lamava inimesena, ja siis pöörame pilgu üles ning näeme efemeerseid, päid meenutavaid kujundeid. Siin oleksid nagu kokku saanud siin- ja sealpoolsus. Kivimäe toob võrdluse Kristjan Raua „Rändajaga”, mis on tema üks väheseid õlimaale kusagilt möödunud sajandi algusest –maalitud kas Münchenis või juba Tartus. Ka siin on olemas need kaks maailma. Ulas on alati oma graafikasse toonud värvi. Olen vahel mõelnud, miks ta ei proovinud maalikunstiga tegeleda. Kujutan ette tema mõnda monumentaalmaali. Kuid igas mõttes monumentaalsena jääb ta eesti graafika ajalukku.
