Üleeilsest tänasesse – või siiski eilsesse?
##Nähes Varraku kirjastuse välja antud John Keegani raamatut “Teine maailmasõda” (2002. aastal üllitas sama kirjastus sama autori raamatu “Esimene maailmasõda”), kerkisid Lutsu sõnad tahtmatult mällu. Teatakse ju Keeganit kui Briti üht populaarsemat sõjaajaloolast, seega siis ajalooteaduse uusaja esindajat. Eestikeelne ajalookirjandus Teise maailmasõja kohta on aga tänini peaaegu olematu, st vana-aja tasemel.
Kuna Nõukogude Liidus tähtsustati nn Suurt Isamaasõda, pöörati tollases ajalookirjutuses tähelepanu vaid aastatel 1941–45 Idarindel toimunule. Vene keeles lubati küll avaldada ka mõned Läänes kirjutatud tõsiteaduslikud uurimused Teisest maailmasõjast, kuid eesti ajalookirjandusele see luba ei laienenud. Viimase poolteise kümnendiga üllitatud tõlketeosed valgustavad enamjaolt mõne tollase riigi- või väejuhi tegemisi või kitsamaid protsesse. Nii olemegi tänini ilma sellistest klassikalistest üldkäsitlustest, nagu B. Liddell Harti, A. Taylori, K. Tippelskirchi jt uurimused. Isegi Churchilli suur-oopusest on eesti keelde tõlgitud vaid selle esimene osa “Tormihoiatus”.
Tervikpilt maailmasõjast
Niisiis tuleb Keegani raamatu ilmumist tervitada juba ainuüksi seepärast, et lõpuks ometi avaneb eesti lugejail võimalus oma emakeeles tutvuda Teise maailmasõja tervikliku ajalooga. Kuid esmakordsus pole raamatu ainus väärtus. Teise maailmasõja üldkäsitluste koostajate ette kerkib ikka ja alati raskesti lahendatav probleem – kuidas suruda kuue aasta sündmused lugeja jaoks vastuvõetavasse vormi. Näib olevat lihtsam kirjutada paljuköiteline kõikehõlmav suurteos, kui leida võimalusi sündmustiku mahutamiseks ühtede kaante vahele. Keeganil on läinud korda see asi õnnelikult lahendada, kusjuures tema edu saladus peitub raamatu ülesehituses.
Kronoloogiliselt jaguneb raamat kaheks (aastad 1940–43 ja 1943–45), geograafiliselt aga kolmeks osaks (Läänerinne, Idarinne, Vaikne ookean). Samas teeb autor nii kronoloogilistest kui ka geograafilistest raamidest kaugele välja ulatuvaid ekskursse, valgustamaks sõja üksikuid tahke (allveesõda, strateegiline pommitamine, tanki- ja dessantvägede areng, sõjamajandus, vastupanuliikumine, okupatsioonipoliitika jt). Just selline lahendus – üksikküsimuste käsitlemine kronoloogilis-geograafiliste osade raames, vajadusel neid raame ületades – on andnud Keeganile võimaluse kõnelda sõja paljudest aspektidest.
Õnnestumiseks tuleb lugeda ka autori stiili, mis teeb lihtsaks teksti lugemise ja mõistmise. Keegan maalib nappide vahenditega ülevaatliku pildi poolte kavatsustest, operatsioonide käigust ja nende tagajärgedest, haarates lugejat kaasa ja sundides teda autoriga ühes mõtlema. Lugejat ei häiri isegi sündmuste toimumise kuupäevad, väejuhtide nimed ega väeosade numbrid, ilma milleta sõjaajaloos läbi ei saa, kuid mille esitamisel on autor tagasihoidlik.
Keegani raamatu näol pole tegemist originaaluurimusega. Autor on aastakümnete pikkuse tööga süstematiseerinud ja üldistanud paljude ajaloolaste uurimistulemusi, loonud nende alusel enesele kõikehõlmava pildi Teisest maailmasõjast ning vahendab seda nüüd lugejale, kasutades oma seisukohtade avamiseks kolleegide kõige värskemaid (1989. aasta seisuga, mil raamatu esmatrükk ilmus) töid. Tagajärg on kõrgetasemeline ning seda mõningatest puudustest hoolimata.
Ühele võimalikule vajakajäämisele on Keegan ise tähelepanu juhtinud, tunnistades, et raamatus on enim tähelepanu pööratud võitlustele Euroopas (täpsemalt: võitlustele, milles osalesid Briti väed). Aga niisuguseid eelistusi ei saa inglasest autorile pahaks panna, eriti kui arvestada, et valikute tegemine on olnud käsitletava teema puhul paratamatu. Pealegi pole dis-proportsioonid enamasti häirivalt suured, v.a mõned üksikjuhtumid (näiteks on Poola alistamisele pühendatud poolteist ja Talvesõjale üks lehekülg, Kreeta vallutamisele aga terve peatükk).
Raamatu tegelikult suurim puudus tuleneb asjaolust, et see on kirjutatud enne Nõu-kogude Liidu kokkuvarisemist ning autor pole söandanud kritiseerida endist liitlast. Nii on pandud süü sõja puhkemises Hitlerile ja Versailles’ rahulepingule, kuid Molotovi-Ribbentropi pakti roll jäetud avamata. Punaarmee esialgseid kaotusi põhjendatakse sovetlikus vaimus – kuna Stalin ei uskunud oma spioonide ettekandeid, hajutas ta väed piki piiri (võimsate grupeeringute loomisest, mis tegi sakslaste jaoks nende ümberpiiramise lihtsaks, poleks Keegan nagu kuulnudki).
Nõukogulikust propagandaarsenalist on pärit veel teisigi väiteid, näiteks põhjendamatult kõrge hinnang marssal Īukovile ning ülistuslaul vene sõdurile. Hoolikalt on välditud Punaarmee vägivallategude puudutamist, piirdudes ainult ühe tsitaadiga John Ericksoni raamatust “The Road to Ber-lin”. Iseenesest asjakohane tsitaat mõjub tänu lõpulausele siinsele lugejale lausa eemaletõukavalt: “Kõik see õhutas eriti tagant Nõukogude vägedega nüüdseks liitunud met-sistunud endisi sõjavange ja Balti riikidest läbimarsil vägisi Punaarmeesse värvatud talumeestest kutsealuseid; need mehed ei haletsenud kedagi.” Niisiis pole eestlased, lätlased ja leedulased mitte ainult juutide tapjad, vaid ka sakslannade vägistajad.
Maailmasõja pärandina käsitletakse epiloogis sõjajärgseid sündmusi Kreekas Hiinas ja mujal, kuid “kurjuse impeeriumi” laienemist mainitakse vaid põgusalt.
Korralik eestindus
Kiitust väärivad raamatu tõlkija Tõnis Värnik ja toimetaja Maie Raitar, kes on teinud väga head tööd – arvestades eestikeelse sõjaajaloo terminoloogia puudulikkust. Kohati on küll mõned terminid/nimed jäänud ühtlustamata ning mõnel pool on seni kasutatud nimetused miskipärast asendatud uutega (peastaap pro kindralstaap), kuid üldhinnangut need pisiasjad ei mõjuta. Raamatu nõrgemaks küljeks on kaardid (neid on vähe ning mõnel olevad tingmärgid ei vasta kaardilegendile) ja register (läbisegi on nii isiku- ja kohanimed kui ka sõjalised operatsioonid, väekoondised ja muudki märksõnad).
Vaatamata mõningatele puudustele on raamatu ilmumine ülimalt positiivne. Jääb üle soovida Varrakule jõudu ajaloolise väärtkirjanduse jätkuval üllitamisel.
