Üliõpilasmaleva roppused purki talletatud
Igatahes annotatsioon ütleb, et “Noorte hääl” on roppilus lugu heast ja pahast. Ja esialgu pidi see vist üldse ilmavalgust nägema kuskil Munamäel, aga saja paha asjaolu kokkulangemise ja ilmselt ka kellegi tõpruse tõttu jõudis tükk rahva ette lõpuks hoopis Tartu botaanikaaias.
Folklooriga on nii, et mõned arvavad, et see tuleks ilusti purki panna ja alles hoida. Et tulevased põlved vajaduse korral selle välja saaks kaevata. Teised ütlevad, et folkloor peab elama rahva seas, täpsemalt rahva suus, ja vajaduse korral muutuma, et jälle uuele põlvkonnale edasi kanduda.
Kui uskuda Kivastiku põhjendust, siis on omaaegse üliõpilasmaleva roppsuud, topsivennad ja rõvedikud oma kohuse pärimuskultuuri ees unustanud, teinud lausa kõik selleks, et see edasi ei elaks, ja seepärast oli nüüd näidendi tegijate püha missioon kogu seda asja uuesti meelde tuletada.
Mida me näidendi kaudu siis teada saame? Et kunagi ennemuiste, enam kui 40 aastat tagasi hakkasid Eesti noored käima suviti koos töölaagrites, kus joodi palju viina, tehti sugu ja pärast kiideti üksteist selle eest.
Kivastik ütleb, et kõik “Noorte hääles” esitatu on päriselt juhtunud. Oli armastust, oli viina ja s... löödi vajaduse korral ka pannile. Mahlakas kõnepruuk käis asja juurde.
Tegelikult on ju tore teada, et ega väga midagi muutunud ei olegi. Ennemuiste tehti samu asju ehk lihtsalt organiseeritumalt. Aga miks on vaja seda üldse näidata? Aga sellepärast, et kõik see värk on folkloor. Tuleb talletada, konservipurki panna, et see jumala eest kaotsi ei läheks. Muidu veel äkki mõni ei mäleta. Või teeb näo, et midagi sellist pole olnudki.
Vastu vahtimist
Nende s..analjadega on veel üks lugu. Eks ole ju paha tunne, kui paned rõskel suveõhtul kaunid riided selga ja mõtled, et lähed näiteks meeleolukat suvelavastust vaatama. Ja saad lahmaka s...a vastu vahtimist. On ikka kole lugu küll. Kallis piletiraha raisatud ja paha tunne hinges.
Näidendi lõpus öeldakse veel vihjamisi, et pooled sinu kunagistest sõpradest olid pealekauba paeaegu nagu tiblad või midagi sellist. Nii ei teagi, kas see lugu riivab enam neid, kes on EÜE-s käinud, või neid, kes malevat vaid kuulu järgi teavad.
Õnneks on s..analjadel see konks, et kui neid teevad asjaarmastajad, siis on see justkui leebem juhtum. Kui lapsed täiskasvanuid imiteerivad, võib neile ju igasugused totrused andeks anda. Jäägu siis s..analjad üliõpilasteatrile. Ja nalja peab ju ühes teatris saama. Eks ole?
Mart Kivastik on varem tegutsenud rohkem Viinistul ja pühendanud end suurte kunstnike lugudele. Neid kõrgusi pole mõtet “Noorte häälest” otsida. Aga see vist ei olnudki eesmärk.
Autor Mart Kivastik
•• Tartu üliõpilasteater
•• Lavastaja Kalev Kudu
•• Kujundaja Albert Gulk
•• Mängivad: Martin Liira, Anneli Ojaste, Kai Maasoo, Katrin Palma, Roland Kivitare, Lennart Peep, Enor Niinemägi, Indrek Lillemägi, Uku-Markus Simmermann, Ingel Terasmees jt.
•• Tartu botaanikaaias
•• Mängitakse kuni 25. juulini.
