Ülipeenelt, kuid jalad kindlalt maas


Vanameister Aino Kapsta hõbedased katsetused filigraani vallas ei tõuse veel lendu.

Filigraan on tehnika, mis tõenäoliselt kõnetab ka paljusid ehtevõhikuid. On ta ju üle elanud mitu hiilgeaega, millest viimane jäi Nõukogude aastatesse (ka praegu on antiigipoodidest võimalik leida suurepäraseid filigraani näiteid ARS-i toodangust).

Peagi 75. sünnipäeva tähistava vanameistri Aino Kapsta värskeim looming A-galerii seifis näitab ehtelooja püüdlusi filigraani vallas. Üleval on 18 ripatsit, kaelaehet, käevõru, kõrvarõngast ja prossi.

Ka filigraan teemana on Aino Kapsta loomingus väga värske. Tema sõnul on see katsetus omamoodi kummardus ületamatule filigraanimeistrile Ede Kurrelile, kelle tunnid ERKI päevilt talle seda näitust tehes inspiratsiooniks kangastusid. Selles mõttes on väljapanekul kaks lähtekohta: mineviku meenutused ja tehnilised väljakutsed.

Kui filigraani on võimalik teha õr­nalt ja õhuliselt nagu pitsivahtu, siis Aino Kapsta nägemused hõbepitsist on pigem raske­pärased. Aino Kapsta pole kunstnikuna kunagi armastanud kõlavaid ideid. Jalad-maas-loojana on ta alustanud asjast, unistustel on lubatud tulla alles pärast. Ehted on tasapinnalised ja selge kontuuriga – kerglasi paisutusi ega vormist väljarebimisi neis ette ei tule. Kunstnik ise tunnistab ausalt, et selliste lahenduste taga on ka tehniline oskamatus. Ka on Kapsta ehted valdavalt sümmeetrilised. Kujunditel on selge kese, millest nad välja kasvavad.

„Filigraani fiiling”

Aino Kapsta ehted

19. juulini A-galerii seifis

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare