Ulla

Uitav mõte

Mõtlen naisest, kellest äsja lahku läksin, naisest, kelle olen sunnitud leidma, ja koerapojast, kelle soetasin oma vaba aja sisustamiseks – nii palju kui mul seda on.

Kutsika nimi on Ulla. Tema endine peremees, üks agulis kasvanud nagamann, väitis, et temast kasvab karmikarvaline taks, ning nõudis hingehinda. Kauplemine lõppes minu kasuks, nagu Lähis-Ida turul, kus hind määratakse kokkuleppel ning lõplik on algsest kümme korda madalam. Ja ma söön oma mütsi ära, kui aasta pärast ootab mind kodus vähegi taksi sarnane peni. Pigem mingi padukrants, segu erinevast verest nagu ta praegune peremeeski.

Ulla on üldiselt päris asjalik tegelane. Näiteks on ta vaid korra kahe päeva jooksul kodus julka pannud, kuseb kah suhteliselt tagasihoidlikult. Samas aga kääksub kogu aeg nagu sinder ega lase peremehel öösel magada. Täna võtsin ta unesegaselt voodissegi, mis lõppes sellega, et lõpuks keerasin ennast talle peale ja viskasin põrandale edasi inisema. Ja kolme merisiga, kellest ta pole veel suuremgi, üritas kah kohe maha murda, püsides ise vaevu jalul. Töllerdis, noh. Tita.

Mulle meeldivad loomad. Kolm merisiga ja koer. Need lähevad jagamisele, sead naisele, koer minule. Nimelt on meil ühiselt soetatud vara veel jagamata, tulevik küll. Huvitav, miks ma just praegu mõtlesin alkoholismist? Tõsi, enamik mu patsientidest ja kirjanduskarakteritest on alkohoolikud. Nüüd on mul ka alkohoolikutest katsealused, vastavateemalises teadustöös: hiired, kes tarbivad etanooli kogustes, mis teeks 25 pudelit õlut minusuguse inim-

isendi kohta ööpäevas. Kõva sõ-na, mis? Jah, mulle meeldivad loomad. Sinu terviseks, Ulla!