Üllatav Ilon Wikland


Üllatav Ilon Wikland
Ajakirjade Kirjastus

Viive Noor peab “Ilon Wiklandi maailma” väärtuseks seda, et kunstnik ise on oma piltidest valiku teinud ja paljusid neist pole me näinudki.

 Minu lapsepõlvemaailmas oli kindel koht Astrid Lindgrenil, kelle kirjutatud raamatud kuulusid mu lemmikute hulka. Neid loeti üha uuesti ja uuesti, kuni nad lootusetult kapsaks kulusid.

Ka pildid nendes raamatutes olid toredad. Ühel hetkel märkasin, et mitte kõik pildid polnud ühe kunstniku tehtud ja et mõned neist meeldisid ikka natuke rohkem kui teised. Minu lemmikute hulka kuulusid Väikevend ja Karlsson, aga ka Tjorveni-raamatu pildid meeldisid väga. Hoolimata sellest, et paljude Lindgreni parimate teoste (näiteks Pipi-raamat või “Vahtramäe Emil”) kunstnik polnud Ilon Wikland, sidusin ma ikkagi need kaks nime algusest peale kokku, nagu teeb ilmselt enamik Eesti rahvast siiani. Ja eks nad kuulugi kokku oma ühes suunas mõtlemise, ühtmoodi maailmanägemise, huumori ja soojusega.

Kuidagi jõudis minuni juba õige varakult teadmine, et Ilon Wikland on rahvuselt eestlane. Kust see informatsioon pärines, enam ei mäleta, aga keskkooliaastatel olin ma sellest faktist igal juhul teadlik. Kuigi ma ei arva, et eestlaseks olemine Wiklandi loomingule minu silmis midagi juurde andis, kaasnesid sellega siiski hingesugulus ja mõistmine.

Lindgren ja Wikland käivad kokku

Eestlastel ja rootslastel on vist isegi natuke raske Lindgreni ja Wiklandi loomingut lahus vaadelda. Ja ei mina usu, et me ühtki teist Karlssonit omaks tunnistaksime.

Olen olnud alati veidi hämmastunud, kui kohtan mõne teise rahva Lindgreni-tõlgete juures kohalike kunstnike illustratsioone, mis minu meelest kohe kuidagi kirjaniku maailmaga kokku ei “kõlksu”. Kohati mõjuvad need lausa häirivaltki.  

Sügisesel Tšehhi illustratsioonide näitusel rahvusraamatukogus nägin pilti piparkoogimajast kommikorstnaga, mille katusel kõhutas mingi piparkooki pugiv poisike. Kuni pildi allkirja lugemiseni olin veendunud, et tegemist on Hansu ja Grete looga. Kiri pildi all andis aga teada, et illustratsioon pärineb raamatust “Karlsson katuselt”. Mida ühist peaks küll Karlssonil olema ühe piparkoogimajaga, ei taipa ma siiani. Aga eks igal rahval ole õigus oma arusaamadele ja kujutlustele.

Hilisematel aastatel, kui avanes maailm oma põneva ja mitmekesise illustratsioonikunstiga, muutus Ilon Wiklandi looming minu jaoks natuke igavaks. Sellised suhteliselt realistlikud illustratsioonid kuuluvad rohkem lapsepõlve juurde ja hilisemas eas kipub kunstiharidust saanud publik neist veidi üle kasvama.  

Esimest korda üllatas Ilon Wikland mind 1990. aastate keskel oma raamatuga “Pikk-pikk teekond”. Kohati olid need endised armsad ilon-wiklandlikud illustratsioonid, kohati aga hoopis teistsugused: sünged, ekspressiivsed, hingepõhjani vapustavad.

Varsti pärast uhket raamatut Astrid Lindgrenist kuulsin, et Tammerraamatul on kavas välja anda monograafia ka Ilon Wiklandist. Ilonist on ilmunud nii palju pilte, temast on tüütuseni kirjutatud ajalehtedes-ajakirjades, hulgi on ilmunud tema piltidega raamatuid. Ei saa öelda, et oleksin seda monograafiat just suure põnevusega oodanud. Eelarvamusega võtsin raamatu esimest korda kättegi. Aga nüüd võin küll öelda, et iga Eestimaa inimene, kelle lapsepõlve kuuluvad Astrid Lindgreni raamatud, võiks osta (isegi peaks ostma!) ka “Ilon Wiklandi maailma”. Ja mitte sellepärast, et sinna on kogutud paljud lapsepõlvest tuntud ja armsad raamatupildid, vaid hoopis sellepärast, et seal on nii palju illustratsioone, millest me midagi ei tea.

Põnev ja mitmekülgne kunstnik

Raamatus on Ilon Wiklandi eluloolised andmed ja rohke fotomaterjal temast. On palju sellist, mis siiani oli teadmata-nägemata. Aga eriline väärtus on kunstniku illustratsioonidel, mis on esitatud kenasti kronoloogilises järjekorras ja mille kunstnik on ise valinud. Saame teada, mida kunstnik ISE oma loomingus hindab ja oluliseks peab. Minu jaoks annab juba see raamatule lisaväärtuse.

Teiste kokku pandud raamatutes võivad olla nii- ja naasugused pildid. Küllap teab aga iga kunstnik ise kõige paremini, mis on n-ö aia taha läinud ja mis õnnestunud. Igas raamatus on pilte, mille üle kunstnik rõõmu tunneb, ja on kindlasti ka neid, mille hea meelega ümber teeks. Selles raamatus on ainult õnnestunud pildid.

Loe veel

Ilon Wikland on palju põnevam ja mitmekülgsem kunstnik, kui tema Eestis ilmunud raamatute põhjal siiani arvasin. Ka on tore tema loomingut ühtede kaante vahel vaadelda, näha tema eneseks olemist ja muutumist aastate möödudes.

Kangesti kahju, et Haapsalus asuva Iloni Imedemaa galerii seintele mahub nii vähe kunstniku pilte ja et lubadustele vaatamata ei viitsita (raatsita?) neid ka eriti vahetada. Mulle tundub, et meile on langenud sülle varandus, mida me veel eriti hästi hinnata ei oska.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare