Mul on väga hea meel, et ajalehes on lehekülg, kus saab väärikatele inimestele õnne soovida. Ja mitte ainult – avalikud õnnesoovid on alati palju rohkem kui lihtsalt ütlemine: “Palju õnne!” Avalik õnnesoov on alati kaheldamatu tunnustus tehtud tööle. Tööle, mis on silmapaistev, paljudele korda minev. Selge see, et on ameteid, mille pidajad on rohkem silme all, kelle töö torkab suuremale hulgale silma, kuid ka nende ametite pidajate hulgas on alati – elu paratamatusena – neid, kellele leheveergudel õnne ei soovita. Leheveergudel olev õnnesoov on kollektiivne tunnustus, ma arvan. Selle taga ei ole vaid see isik, kelle sõrmed õnnitluse kirja panevad, vaid sajad, kes temaga ühinevad. Lugedes ja kaasa noogutades.

10. aprilli juubilar Ülle Kaljuste on vaieldamatult näitlejanna, kelle puhul on sellele kirjatükile kaasanoogutajaid palju. Rohkemgi veel kui lihtsalt palju.

Ma olen kaugel sellest, et tahta näitlejaisiksusi kuidagi vägivaldselt tüübistada, kuid sedakorda on kiusatus liiga suur – Ülle Kaljuste on isepäine näitlejanna. Selle sõna kõige paremas mõttes, rolle pidi vaadatuna. Loomulikult rolle pidi, isiklikult ei ole mul teda kahjuks au tunda. Küll aga tunnen ma tema rolle.

Nii on lapsepõlvest esimese kohtumisena meelde jäänud Lumekuninganna. See polnud teadvustatud kohtumine näitlejaga, see oli lapse kohtumine rolliga – külma, karge, salapärase, ent miski määramatu skaala järgi inimlikuga. Nii on mulle meelde jäänud.

Või järgmine eredam kohtumine – teatrihuviline noormees kohtus Emmaga filmist “Need vanad armastuskirjad”. Sirgeselgse, kohati külma ja enesekeskse, samas inimlikku soojust kandva rolliga. Selles kohtumises oli juba rohkem analüütilist pilku, minu poolt siis muidugi. Püüdu rollist aru saada. Mis samas viis mind, verinoort, ehk veidi edasi naiseliku duaalsuse mõista püüdmise igavesti lõppematul teel.

Ja hilisemad, palju rolliteadlikumad kohtumised üle lavarambi. Minule – alul lapsele, siis verisulis noorukile, nüüd teatrikriitikule – on Ülle Kaljuste alati olnud näitleja, kellega kohtumised õpetavad tükikese teatrikoodi.

Ja ma usun, et mõistan praegu, et (ja ehk ka miks) paljud naised tahavad tema moodi olla. Eemal ja soojad. Usutavad ja uhked. Ustavad niikuinii. Ning eks samamoodi ka paljud mehed. Vahel on näitlejanna õpetaja laval, kas pole?

Palju õnne!

Andres Keil