ÜLLE KUUSE: Mida lapsed loevad?
Lugemist peetakse üldiselt enesestmõistetavaks tegevuseks. Igapäevaelus ei pööra me sellele suurt tähelepanu. Loomulik on, et kõik oskavad lugeda. Erinevus on vaid selles, mida loetakse ja kuidas seda tehakse. Raamatu lugemine vajab eraldi õppimist ja harjutamist, sest see nõuab suhteliselt palju aega, et loetava mõttest aru saada ja sellest ka vajalikud järeldused teha. Vana tõde on, et kes lapsena ei ole harjunud raamatut lugema, sellel ei teki üldjuhul ka hiljem kirjanduse vastu huvi.
Koolides on nn kohustuslik lektüür muutunud mahult suuremaks ja sisult raskemaks. Juba algklassides nõutakse lastelt soravat lugemist ja pikkade tekstide mõistmist. Tihti arvatakse, et lapsed loevadki ainult koolis soovitatud kirjandust ja sedagi enamjaolt vastu tahtmist. Aga kas ei ole enamik laste tegevustest seotud vanemate ja õpetajate nõudmistega? Kui laps on lugenud pidevalt oma eale mõeldud lastekirjandusklassikat, siis on tal ka hiljem kergem lugeda maailmaklassikat. Kohustuslik kirjandus ei ole sugugi halb kirjandus.
Tallinna keskraamatukogu lasteteenindus hakkas 2005. aastast välja andma preemiat eesti lastekirjanikule, kelle eelmisel aastal ilmunud lasteraamatut on meie süsteemis kõige rohkem laenutatud. Tulemused sundisid tegema suuremat uuringut, seda ka tõlkekirjanduse osas.
Üldises rahva arvamuses kinni olles oletasime, et edetabeli etteotsa tuleb vaid koolis vajaminev kirjandus. Meie preemia saajaks osutus aga Andrus Kivirähk raamatu “Limpa ja mereröövlid” eest. Tegemist on nooremale vanusegrupile mõeldud raamatuga, mis on veel praegugi väga nõutud, kuid siiani ei ole seda võetud kooli kohustusliku kirjanduse lektüüriks.
Noored loevad Vallikut
Kui vaadata aga üldist edetabelit, siis sai ülekaalukalt esimeseks vanemale astmele (7.–9. klassile) mõeldud Aidi Valliku “Kuidas elad, Ann?” (ilmunud 2001. aastal, tänu suurele nõudlusele on juba ka kordustrükk ilmunud), mis on küll paljudes koolides soovituslik, aga siiski ka noorte endi seas väga populaarne. Alles teisel kohal on J.K. Rowlingi “Harry Potter ja tulepeeker” (Potteri-raamatute 4. osa). Potteri-teostest on ainult esimene osa mõnedes Tallinna koolides kohustuslik. Kui aga arvestada kõigi kuue ilmunud osa laenutusi kokku, siis muidugi on üldise edetabeli liider just see noor võlur. Et tegemist on väga hea raamatuga, näitab ka selle lugejate keskmine vanus, mis on 10–50.
Edetabeli eesotsas on veel Benjamin Leberti “Crazy”, Meg Caboti “Printsessi päevikud”, Jaan Rannapi “Nublu” ja Astrid Lindgreni “Vahtramäe Emil”.
Selle aasta preemiale kandideerivad Lea Arme “Duubeltüdruk”, Kristiina Kassi “Kasper ja viis tarka kassi” ning Reet Made “Veli Oliver”. Tulemused avalikustatakse 3. aprillil. Kõik kolm raamatut on väga loetavad ja ühtki neist ei ole veel kooli kohustuslikku lektüüri lisatud. Tõlkekirjandusest tuleks ära märkida Christopher Paolini “Eragon”, mille lugejate vanus on sama kõikuv kui Rowlingi teostel. Sama populaarsed on ka Terry Pratchetti teosed ning Thorbjorn Egneri “Sööbik ja Pisik” ja “Kardemoni linna rahvas ja röövlid”.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleks aeg unustada arvamus, et lapsed ei loe. Loevad küll ja valdavalt head kirjandust, ülekaalukalt veel meie oma eesti kirjanike poolt kirjutatud raamatuid ning sugugi mitte vaid kohustuslikus korras. Seda näitab ka meie suvine lugemisprogramm “Suvi raamatuga”, mis on väga populaarne.
Erinevalt meie noortest täiskasvanutele kirjutavatest kirjanikest, kes süüdistavad raamatukogu töötajaid oma teoste väheses lugemises, võin öelda, et kõrvuti meie staaikate lastekirjanikega on väga populaarsed ka meie noored kirjanikud nagu Aidi Vallik, Piret Raud, Jaanus Vaiksoo jt. Tublid olete, meie lastekirjanikud, lapsed armastavad teie kirjutatud raamatuid!
