Ülo Tuulik ja Camus


Albert Camus on neid väheseid 20. sajandi kirjanikke, kes aastakümnete kuludes praktiliselt ei vanane. Ta kristallselge ja maksimalistlikult ausa loomingu stiilses kujundikeeles sulavad endastmõistetavalt ühte raskekaaluline mõttetihedus ja prantslaslik elegants.

Eesti mastaapides mõeldes liigub mõte eeskätt Ülo Tuulikule, kes on meie kultuurimälus kinnistunud dokumentaalromaaniga "Sõja jalus" (1974), massiterrorit analüüsiva reisikirjaga "Kõrge taevas" (1985) ja hulga suurepäraste esseedega.

Nii Camus kui Tuuliku põhiteema on 20. sajandi vägivalla tekke- ja toimemehhanismide läbivalgustamine.

Ränkrasketesse probleemidesse süüvides pole ei Camus ega Tuulik "kerge sulega" kirjanikud, mõlema looming on mahuliselt suhteliselt napp: Camus l kolm romaani ja mõned näidendid, Tuulikul seni üksainus romaan, mõlemal paar lühiproosakogumikku.

Camus peateos on allegooriline sõjaromaan "Katk", Tuuliku senine peateos on pihtimuslik sõjaromaan "Sõja jalus".

"Sõja jalus" on teos, mis väärib meenutamist ka veerand sajandit hiljem. See on romaan, mis mõjus omas ajas murranguliselt ning pälvis kodumaises kriitikas ülivõrdelisi hinnanguid. Ent ka üsna kriitiline pagulasarvustaja Hellar Grabbi tunnistas kõhklemata, et "on teoks saanud ebatavalise vormi ning tõsise sisuga tähelepanu vääriv, emotsionaalselt haarav raamat" ("Vabal häälel", 1997).

Tänase pilguga üle lugedes on Tuuliku sõjaromaanil küll kirjutamisaja kammitsevaid märke (need on asjalikult üle lugenud ka Hellar Grabbi). Hea dokumentaalkirjandusega harjunud lugeja märkab, et eri laadide seostatus pole päris sujuv, tegevuskäik on kohati ebaülevaatlik ja siia-sinna hargnev, liigselt on kuhjatud naturalistlikke üksikasju.

Teisalt on "Sõja jalus" ka julmusest kirendavana, vormilt pisut kandilise ja haralisena ikkagi kunstiliselt üsna mõjuv. Siin on ajaloo ehedat hingust, inimsaatuste hingematvat traagikat, uskumatuid saatusepöördeid, piirsituatsioonide irratsionaalset stiihiat. Raamat on keskeltläbi ka meeldivalt lühike, lakooniline ja stiilne; üsna mitmel pool näikse kajastuvat Camus arutlusstiili mõjutused, ent need mõjud on teosele vaid kasuks tulnud.

Lugejana võiks ehk isegi kahetsust avaldada, et Ülo Tuulik juba hulk aastaid tagasi võttis ette just Raoul Wallenbergi saatuse valgustamise – siin võis arvata, et autor jõuab varem või hiljem riikidevahelise poliitika ebameeldivate telgitagusteni. 25. novembril 1999 kohtumis-õhtul Tartus Illegaardis ütles Ülo Tuulik, et mõnede Wallenbergiga seonduvate asja-olude avalikustamine oleks talle vägagi vastumeelne.

Oma 1990. aastate harvades, ent ilmekates esseedes on Ülo Tuulik osanud leida võtmeid väga erinevate inimsaatuste avamiseks. See paneb pingsa huviga ootama tema uusi tekste, vastuseid uue aja esitatud uutele küsimustele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare