„Väljamõeldud tegelased elavad poolikus või – kui olla ebadelikaatsem ja poliitiliselt ebakorrektne – vigases maailmas. Aga kui me saame nende saatusest päriselt aru, siis hakkame kahtlustama, et ka meie, oleviku asukad, põrkume sageli oma saatusega. Pelgalt seetõttu, et mõtleme oma maailmast samamoodi, nagu väljamõeldud tegelased mõtlevad endi omast. Väljamõeldis vihjab, et ehk on meie vaade päris maailmale sama ebatäiuslik, kui on väljamõeldud tegelaste vaade endi maailmale. Seetõttu saavadki edukatest väljamõeldud tegelastest ülimad näited n-ö tõelisest üldinimlikkusest.” („Noore romaanikirjaniku pihtimused”, tlk Maria Lepik)