Unamuno eksistentsiaalne udu

 (2)
Unamuno eksistentsiaalne udu
Miguel de Unamuno võtmeteos, nivola „Udu” („Niebla”) ilmus esmakordselt 1914. aastal.Repro

Miguel de Unamuno loob oma romaanis olukorra, kus hajub piir looja ja loodu vahel.

Hiljuti ilmus esmakordselt eesti keeles sajandivahetuse baski kirjaniku Miguel de Unamuno teos „Udu”, autori viies eestindus. Teose klassikaline sisu – armumise lugu – on esitatud ebatavalises mängulises vormis, mis annab piiramatult tõlgendus­või­malusi. „Udu” kannab vasturääkivuse ja ebaselguse vaim ning tõlgendamise ühtsust pärsib esitatud teemade ja tasandite rohkus. Nii on see maailmakirjanduse klassikasse kuuluv teos tähelepanuväärseim just oma vormilt.

Udu on eksistentsiaalse piiritlematuse metafoor, elu hägususe, arusaamatuse, pidetuse ja ebakindluse võrdpilt. Eespool mainitud vormi mängulisus avaldub ehedaimalt asjaolus, et kirjanik ei jää metafoori lahti kirjutades jäiga fiktsionaalsuse tasemele. Seda, kuivõrd hägune ja udune on piir oleva-mitteoleva, mina-mittemina vahel, näitab autor cervantesliku metatasandi abil. Nimelt kohtub enesetappu kavandav peategelane Augusto pärast piinlikke ja segadusse ajavaid läbielamisi armastuse rindel kuulsa kirjaniku Unamunoga, kes – nagu ta peagi mõistab – on tema looja. Tekib paradoksaalne olukord, kus raamatu tegelane vestleb oma autoriga ning saab teada, et ta elab ainult raamatu lehekülgedel, tema eksistents on väljamõeldis, kirjaniku loomepalang, fantaasia, juhusliku tahteliigutuse tulem.

Kirjanik, kes toob teosesse iseenda, muutub tegelase jaoks jumala võrdkujuks. Tegelane aga, kes astub kirjaniku ehk oma loojaga dialoogi, täidab samal ajal iseenda kui teose karakteri rolli, alludes autori tahtele. Sellises võrdpildis, ehedalt välja toodud situatsioonis ja emotsionaalses dialoogis võib näha ühte nüanssi inimese ja jumala suhtes. Tegelasel justkui puuduks vaba tahe, kuna iga tema liigutus on autori väljamõeldis. Ja ometi kulgeb ning tegutseb ta teose loogika järgi.

Tegelase-kirjaniku sümbioos

Nii ei saa autor – kui on soov jätta teos kunstiliseks – paisata tegelast arusaamatusse absurdi või endaga meeletusse vastuollu, kuna kunstilisele tervikule pretendeerivat teost piiravad omad reeglid. „Romaani tegelaskuju ei saa heade kunstitavade kohaselt teha seda, mida ükski lugeja temalt ei ootaks,” ütleb oma tinglikust olemisest teadlikuks saanud ja ahastuse veerele jõudnud Augusto (lk 216). Ning astub ühtlasi oma loojale vastu, öeldes: „Isegi kui möönda, et teie [autor] olete andnud mulle eksistentsi, fiktiivse eksistentsi, ei saa te lihtsalt niisama, asja ees, teist taga, sest et teil tuli tuju, nagu te ütlesite, takistada mind end tapmast” (lk 217), ning Unamuno on sunnitud sellele väitele vastama nõustumisega.

Tekib olukord, kus mitte millegi olemasolu ei ole enam kindel ning pole selge, kust läheb piir looja ja loodu vahel. Kas pole nii, et autor loob tegelase samavõrra kui tegelane autori? Mõlemad sõltuvad teineteisest, muutudes teatud piiril võrdseks. Üks ei saa teiseta. Ning Unamuno unes ilmunud tegelasel võis olla isegi õigus: „/---/ mu armas don Miguel, äkki olete teiegi luulekuju, kes tegelikkuses ei eksisteeri, ei elusalt ega surnult; äkki polegi te muud kui vaid ettekääne, et minu lugu ja teised seda laadi lood leviksid mööda maailma. Ja hiljem, kui te päriselt surete, viime teie hinge ära meie” (lk 233). Kirjanik sünnib teose abil ja tema surematus on võrdne tegelaste surematusega – seni, kuni jätkub lugejaid.

Kuigi see on vaid killuke

„Udu” sisust, ei tasu ometi järeldada, et metatasandi paradoksid on teose ainsad mõnusalt meeldejäävad osad. Unamuno paljumõõtmeline iroonia romaani olemuse, kirjanduse piiratuse, inimliku eksistentsi naeruväärsuse ja muidugi ka iseenda üle on oma üldinimlikkuses ilmselt igikestev.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare