“Kõige hullem hetk oli see, kui me istusime pärast Plink Plonki festivali mingis Tartu kõrtsis ja põhimõtteliselt sai otsustatud, et läheme laiali, enne seda oli ainult aimus, et on läbi,” tunnistab kitarrist Arpo Vatsel. “Ja siis oli küll sihuke tunne, et hakka või nutma, raisk.”

Ilmunud kogumikplaat “Happiness Happens” võtabki sõnades kokku need koosveedetud kümme aastat ning terve bänd on rahul, et nüüd on olemas füüsiline tõestus sellest, et nad eksisteerisid. Plaat sai välja toodud Seksoundi initsiatiivil ning lood valis Rein Fuks (muuseas nende fänn). “Ma arvan, et kui meie oleks selle plaadi koostanud, siis see oleks vähemalt poolteist tundi pikk olnud,” muigab trummar Margus Voolpriit.

Sõprus ja koostegemise rõõm

Kuigi teatud perioodil järgiti kõiki tõelise rokkarielu klišeesid, oli ikkagi oluline sõprus ning koos olemine ja tegemine. Uuel sajandil hakkas bänd Arpo sõnutsi nagu vanaks jääma, kõik oli juba tehtud.

“Bändi puhul on ka hästi oluline see, et sa saaksid oma vilju kõrvalt näha,” lausub Jan. “Aga kuna meil ei olnud erilist võimalust plaate välja anda ja korralikult lindistada, siis oli see üsna frustreeriv.”

“Võib-olla ma eksin või uhkeldan, aga mulle tundub, et väga paljud muusikud on olnud meie muusika austajad,” arvab Arpo.

“Ma ei ole siiamaani aru saanud, kas Riho Sibul käib kogemata meie kontsertidel,” mõtleb Margus.

“Aga Sibula hea sõber Raul Vigla on kunagi meie kohta öelnud, et need mehed võiksid koju tagasi minna, ei ole vaja raadiosse ronida,” naerab Arpo.

“Mõnele inimesele tõesti ei meeldi, kui pilli ei osata mängida,” tõdeb Marju.

Diletantide õnn

“Popmuusikas ei saa tehnilist oskust mingiks kriteeriumiks pidada, rokkmuusika ajaloos on palju olulisi bände, kus laulja ei pidanud näiteks viisi,” leiab Jan. “Mina olen mõelnud, et võib-olla mõnede lugude meloodia ja struktuur on õnnestunud just tänu sellele, et me ei oska pilli mängida. Ja kuna ma ei oska pilli mängida, siis võib-olla pean seda tegema näiteks ühe sõrmega, võib-olla mõni virtuoos ei tule üldse selle peale, et nii madalalt asjale läheneda.”

“Dreamphishi lõpp ei tähenda ju tegelikult meie tegevuse lõppu,” leiab Arpo. “Äkki hakkame näiteks mingis teises laadis koostööd tegema.” Ta leiab, et nüüd saabub ehk nende bändil see Beatlesi faas, kus nad ainult stuudios töötasid.

“See on nagu Tõnu Õnnepalu, kes pärast iga oma raamatu ilmumist ütleb, et see jääb nüüd mu viimaseks raamatuks,” tõmbab Jan paralleele.

“Nii et mõlemad fännid võivad olla täitsa rahulikud,” ütleb Margus irooniliselt. “Nüüd me läheme laiali ja saame kuulsaks.”

Viiekümne aasta pärast tuleb Dreamphish uuesti lavale, ise vanad ja paksud, ning Raul Vaigla käsib neil koju minna. Seniks aga mängib Margus bändides edasi, Marju on DJ, Arpo ehitab kodumaja keldrisse stuudio ja Jan hakkab ainult suuga lugusid tegema. “Nagu Noorkuu,” hõiskab Margus. “Däng-di-däng, däng-digi-däng, däng-di-däng.”