Uneteadlane: uni on otstarbekuse küsimus
— Mis sorti unesid üldse olemas on?
— Inimestel on kolme sorti und: pindmist, sügavat ja REM-i (lühend ingliskeelsest rapid eye movement’ist), kiirete silmaliigutuste und. Kahe viimase osakaal peaks kummalgi olema üle 20%, sellisel juhul ei olegi inimesel tingimata vaja kaheksatunnist uinakut.
REM-uni, etapp, mille jooksul me unenägusid näeme, on väga oluline uneosa, mis avastati suhteliselt hiljuti. Et selle etapi osakaal on meil suurem kui näiteks ahvidel, arvatakse, et see on inimliigi intelligentsuse näitaja. Aju on aktiivne nagu ärkveloleku ajal, aga lihastoonus on hästi madal. Sürrealistid on sellest inspireerituna palju pilte joonistanud.
Enamiku, üle 60% uneajast veedab inimene pindmises unes, millest vajutakse süvaunne ja sealt omakorda REM-unne. Siis algab jälle uus tsükkel, aga tsüklid ei jää öö jooksul ühesuguseks. Õhtul on rohkem süvaund, hommiku poole rohkem unenägude und. Kui inimene jätab ühe öö vahele, taastub esimesena süvauni.
Uneaegsete hingamishäirete korral kaob süvauni ära, aga vastukaaluks suureneb REM-une aeg. Üsas näeb loode ainult unenägude und, esimesed kolm kuud pärast sündi jätkub üsasisene rütm.
— Miks uuritakse uneprobleeme kõrvakliinikus?
— Igasugused unehäired põhjustavad väsimust. Alati ei ole võimalik öelda, millest väsimus on tingitud. Uneaegne hingamisseiskus ehk uneapnoe saab alguse norskamisest, mõnel puhul on jälle tegu nn rahutute jalgade sündroomiga või on unetus puhtalt psühholoogiline.
Uneuuringuid alustasime omal ajal koos Margus Luhaga psühhiaatriakliinikus, kus praegu tegutseb endiselt edukalt unekabinet. Seal uuritakse eelkõige psühholoogilisi unehäireid.
Kõrvakliinik on rohkem seotud uneaegsete hingamishäiretega. Tuleb aga rõhutada, et nagu ei ole parema kõrva arste ja vasaku kõrva arste, ei tähenda erialane spetsialiseerumine kitsendavat lähenemist. Inimest peab nägema kui tervikut.
— Kui paljudel inimestel on unega probleeme?
— Unega on olnud probleeme ilmselt kõigil. Päris kindlasti on iga inimene tundnud, et enne eksamit ei saa magada, päris kindlasti on igaüks lapseeas mitmesuguseid unehäireid läbi elanud.
Inimese uni teeb lapseeast vanurieani, sünnist surmani läbi väga palju muutusi. Ebanormaalne on see, kui lapseeale iseloomulikud nähtused jäävad püsima. Näiteks enurees ehk öine voodimärgamine on imikul täiesti loomulik, aga kuueaastasel lapsel enam mitte. Kui see esineb 16-aastasel teismelisel või noorukil, siis on probleem veel keerulisem.
Näiteks on uneaegne hammastekrigistamine, bruksism esinenud 95 protsendil inimestest. Kindlasti on kõik tundnud seda, et une alguses tekib võpatus, mis äratab su üles. Iga inimene on unes rääkinud.
Häireks muutub see siis, kui see muutub inimesele väsitavaks, kui ta ei suuda sellega hakkama saada. Kõik inimesed on päris kindlasti norsanud, aga kui norskamise valjus on 79–80 detsibelli või põhjustab unelämbuse, siis on tegu häirega.
— Iga kord polegi siis vaja norskamisega võidelda?
— Norskamine võib olla tingitud näiteks nina limaskesta tursest, kui pehme suulagi ja neel on põletikulised. See läheb koos haiguse taandumisega iseenesest mööda. Kui norskamine tekib allergilise nohu ajal, siis tuleks ravida eelkõige allergiat. Kui norskamine kestab aastaid, siis läheb see aga üle unelämbuseks.
— Nii et probleemist saab rääkida siis, kui inimene on juba unepuudusest kurnatud?
— Ega arst neid haigeid kuskilt tänava pealt korja, kui inimene ise tuleb, siis järelikult on tema jaoks tegu probleemiga. Sageli ei osata ise oma haiguse taga unehäiret näha, väga sageli saab sellest aru perearst, kes haige meie juurde saadab.
Näiteks kõrge vererõhk, mis ei allu ravile, on sageli seotud norskamise ja unelämbustõve ehk uneapnoega. Meil on aastate vältel nii psühhiaatriakliinikus kui ka kõrvakliinikus palju koolitusi olnud, perearstid teavad neid probleeme juba väga hästi.
— Mida te siis nende patsientidega teete?
— Väga oluline on vestlus. Kõige tähtsam on, et arst usub patsienti ja kuulab ära, mille üle ta kaebab. Kuna suur osa probleeme on seotud uneaegsete hingamishäiretega, vaatan ma üle nina ja kurgu ning kogu näokolju ehituse – siis saab selgeks, milline uuring haigele teha.
Norskamist ravitakse kirurgiliselt või mittekirurgiliste vahenditega, nagu hammaskaare protees, õhurõhuaparaat, ninaplaastrid, plastmasstuubikud… Rahutute jalgade sündroom on seotud raua ainevahetushäirega, nii et siin on lisaks dopamiini lagundamist pidurdavatele ravimitele oluline ka toitumine.
— Korrake palun üldise harimise mõttes üle, kui palju iga vanusegrupp und vajab.
— Tuleb meeles pidada, et ealised muutused on loomulikud. Vanainimese uni ongi noore omast erinev ja kui vanainimene tuleb ja ütleb, et ta tahab magada nagu väike laps, siis seda ei ole võimalik talle anda.
„Vanainimese uni” on vanainimesele kasulik, siis ta liigutab ennast ning kopsude ja südame verevarustus paraneb. Nagu „Uneraamatuski” on öeldud: vanainimene on öine valvur. Laps vajab üheksa tundi ööund, täiskasvanu seitse-kaheksa tundi, aga vanemale inimesele on kuus tundi juba päris paras.
Meie liigi säilitamiseks kõige otstarbekam unerütm on evolutsiooni käigus välja kujunenud. Seepärast ei saa inimene karu moodi talveunne vajuda ega kiskjate kombel päeval magada ning öösel jahti pidada.
Inimene, kes unest palju ei tea, arvab, et magama minnes on uni õhtust hommikuni ühesugune. Aga nagu mängufilmil on ülesehitus, algus ja lõpp, muutub ajuaktiivsuse mõjul ka uni. Siin on oluline hormoone tootvate organite ja infot edasikandvate neurotransmitterite aktiivsuse muutumine. Kui inimene töötab näiteks öövalves, lööb ta selle rütmi endal segamini.
— Kas unevajadus inimeseti ei kõigu? Mõni täiskasvanu jääb kuue tunniga rahule, teine põrutab pool päeva jutti…
— Kui ma vastuvõtul küsin, kuidas nad magavad, siis mõnikord ütlevad norskajad ja uneapnoe all kannatajad: „Oi, mul on nii hea uni, magan kas või kümme tundi järjest.” Tegelikult see ei ole hea uni, une juures maksab kvaliteet, mitte kvantiteet.
Muide, nii nagu on olemas vasakukäelised inimesed, on olemas ka hilise uneaja sündroomiga inimesed. See tähendab, et inimene läheb kell 12 või kell 2 öösel magama ja ärkab järgmisel päeval kell 10–12, see on tema ajule omane nagu parema- või vasakukäelisus.
— Kas eri rasside esindajad magavad erinevalt?
— Unevajadus ehk ei erine, aga näokolju ehitus küll. Nüüd on ka rahvusvahelistel unekongressidel räägitud, et kolju ehitus määrab hingamisteede suuruse, millest omakorda sõltuvad uneaegsed hingamishäired. Arvatakse, et valgel rassil on norskamine ja uneapnoe seotud pehmete kudede hüpertroopia ehk suurenemisega, see tähendab, et lõuaalune rasvkude on liiga suur. Aasia rassil võib hingamistee kitsust põhjustada aga luuline ehitus.
Lõunamaade komme siestat pidada tuleneb keskkonna toimest – kui ikka õues on nii palav, siis ei suuda inimene töötada ja otstarbekam on magada.
Magamine ongi otstarbekuse küsimus. Ka kultuuritraditsioonid mängivad rolli. Osas kultuurides, näiteks Koreas, leitakse, et täiskasvanud peavad väikese lapsega igal juhul samas toas magama, on ka selliseid kultuure, kus kogu pere magab ühes voodis. Meil on kombeks, et laps magab omaette voodis ja vanemaks saades omaette toas, aga siingi võib häireid tekkida. Oli näiteks üks teismeline tüdruk, kes ei tahtnud hirmu tõttu üksi magada, uuringud aga ei näidanud ühtki füüsilist häda.
— Kas on võimalik end drillida selliseks üliinimeseks, kes magab siis, kui tahab, ja ärkab, kui on vaja?
— Mingil määral ongi inimesel oma une üle kontroll. Ajus on piirkond nimega nucleus suprachiasmaticus, millele omistatakse bioloogilise kella funktsiooni. Metsloomad kontrollivad seda inimestest kindlasti paremini, meil pole seda ju nii palju vaja. Magame oma toas, kus meid ei varitse mingisugune oht. Aga kui inimene ikka tahab mingil kindlal ajal üles ärgata, siis tüüpjuhul ta ka ärkab. Näiteks tahate minna tavapärasest varasemal ajal lennukile, panete kolm äratuskella tirisema ja ärkate viis minutit enne kella.
Väikeste laste emad ärkavad lapse iga liigutuse peale. Mööda võib sõita auto, mis teeb kolm korda kõvemat häält, aga selle peale nad ei ärka. On ka sõjaväelasi, kes on nii treenitud, et suudavad enda sõnul püstijalu viie minuti kaupa magada.
Aga kui me oma bioloogilist kella üle kontrollime, rikub see lõpuks une ära. Päris palju noori emasid kaebab unetuse üle, kuna nende sisemine kell ei taha aastatepikkuse drilli järel rahulikumaks kohaneda.
— Mida saab igaüks oma une heaks ise ära teha?
— Inimesel on välja kujunenud kindel une ja ärkveloleku rütm ja ta peaks seda jälgima, minema regulaarselt samal ajal magama. Kui see ei ole võimalik, tekib unevõlg. Nagu ütleb Erki Nool: võlg on võõra oma, see tuleb tagasi magada.
Ütlengi tudengitele, et kui nad teevad nädala sees palju tööd, siis oleks vaja, et nad nädala lõpus välja puhkaksid. Kui nad nädala lõpus pidutsevad, on selle järel samuti vaja puhata.
Inimene saab enda une heaks ikka päris palju teha. Ei ole mõtet näiteks süüa kell üheksa õhtul, seedesüsteem tahab ju ka puhata. Nii nagu ei ole soovitatav minna täis kõhuga ujuma ega sauna, ei tohiks täis kõhuga ka magama minna. Seda reeglit eiratakse väga palju.
Ja magamise ruum on oluline. Kui me veedame elust ühe kolmandiku magamistoas, siis peaksime sinna investeerima palju rohkem kui külalistetuppa.
Teismeliste uni on tänapäeval probleem. Uneõpetus peaks olema kooliprogrammis perekonnaõpetuse osa, leiavad paljude maade arstid. Noored inimesed ei mõtle, kui vajalik on uni.
Ravimeetoditega on nii, et kui ei ole tugevaid psüühilisi häireid, siis peaks inimene saama hakkama lihtsa jalutamise, unehügieeni, vannide, rahustavate teede ja loodusraviga.
Aga kõik sõltub ikkagi haigusest ja häirest. Nii ei saa, et vastuvõtule tuleb uneapnoe-haige ja ütleb, et naabrimehele tehti selline operatsioon, tema enam ei norska, tehtagu talle ka. Või vastupidi, naabrimehele tehti ja ei aidanud, tema ka ei taha. See on ikkagi täiesti individuaalne, kõik sõltub anatoomiast, füsioloogiast, vanusest, haiguse raskusastmest. Kõigile korraga ei ole võimalik midagi soovitada.
— Mida toitumise kohta veel tasub meeles pidada?
— Täiesti konkreetne nõuanne: õhtul peaks sööma kerget valgurikast toitu. Kui kõrvetiste all kannatav inimene sööb kella üheksa ajal tõsise söögi, siis ärkab ta öösel kell kolm üles, kõri on kinni, ta ei saa hingata, tekib südamekloppimine ja täielik paanika. Terved inimesed ärkavad söögitoru happelisuse muutuse tõttu üles, ise põhjust teadmata.
Õige toitumine on hea une alus. Paljusid toitaineid inimesed une jooksul ei omasta, tekivad gaasid ja kõik see mõjutab und.
— Milliste mõõtmistega uneetappe eristatakse?
— (Dr Veldi demonstreerib masinat nimega polüsomnograaf. Patsiendi keha saadab öö jooksul iga kolmekümne sekundi tagant elektroodide kaudu signaale, mis väljenduvad arvutiekraanil erivärviliste joontena. Rahutu uni lööb joonte korrapärasse mõra.)
Registreerime paremalt ja vasakult poolelt ajuaktiivsust, silmaliigutusi ja lihastoonust. Nende kolme näitaja muutumise alusel saamegi kätte unestaadiumid. Kõike seda reguleerivad neurotransmitterid ehk närviülekandeid vahendavad ained – seratoniin, melatoniin ja veel paljud ained, mis viimase paarikümne aasta jooksul on avastatud.
Oluline on ka söögitoru happelisuse ja uneaegse südametegevuse kontroll. Andmete läbivaatamine ei käi automaatselt, vaid nii-öelda käsitsi. Lisaks võimaldab video jälgida patsiendi norskamist ja silmade ning jäsemete liigutusi. Hingamise pikema seiskumise korral liigutatakse tavaliselt käsi-jalgu.
— Millised on kõige ekstreemsemad häired, millega olete kokku puutunud? Kas uneskõndimine on haruldane või tavapärane?
— Lapseeas esineb seda küllalt sageli. Mõnele patsiendile on see tõesti probleem. Pigem võib see kaasneda näiteks Alzheimeri tõvega, dementsusega, mitmete neuroloogiliste ja psühhiaatriliste häiretega.
Minu jaoks on ekstreemne see, kui inimene kaks minutit ei hinga ja tema hapnikuvarustus oluliselt väheneb. Need patsiendid on tõsiselt ja raskelt haiged.
Iga inimese jaoks on just tema probleem ainulaadselt oluline, ei saa öelda, et näiteks onkoloogia on tähtsam kui kõrva- ja kurguhaiguste ravi. Arst ei mõtle niimoodi, et nüüd on intrigeerivam juhtum kui tavaliselt.
— Kui palju võib uskuda jutte inimestest, kes üldse ei maga?
— On olemas pseudounetus – olukord, kus inimene ise arvab, et ta ei maga, aga tegelikult magab. Selle saab uuringu käigus täiesti selgeks.
On uuritud, kust läheb piir, kui kaua võib magamata olla. Rekord peaks olema 21 ööpäeva ja 40 minutit, see tähendab kolm nädalat täielikku unetust. Sealt edasi muutub elu juba võimatuks. Nagu ütles möödunud sajandi arst, kirjanik ja filosoof Axel Munthe: unetus ei tapa, aga unetusest tulenevad kaebused võivad tõsta enesetappude arvu.
— Kui hästi te ise magate?
— Mina magan hästi. Aga probleeme on ikka olnud, nagu igal inimesel. Mäletan väga hästi eksamieelset unetust, või une eripära ajal, mil ma kaksikuid ootasin, siis kui lapsed olid väikesed või kui ma väitekirja kaitsesin või tudengieas öövalveid tegin ja järgmisel hommikul loengusse läksin. Olen ju samasugune inimene nagu iga teine. Võib-olla mõistab arst häirete tagamaid lihtsalt natuke sügavamalt, aga keegi pole haiguste eest kaitstud, ei arstid ega ajakirjanikud.
— Mida te inimestele südamele tahaksite panna?
— Hädaga on vaja pöörduda arsti poole. Esmalt perearsti juurde, kes suunab edasi õige spetsialisti juurde. Iga inimese probleemid on ikka väga individuaalsed ja enda peal ei saa katsetada neid variante, mida keegi teine on kasutanud.
Tavameditsiinile suunatud haridusega, teadusliku suunaga inimesena olen ma arusaamisel, et eelkõige on uneravi jaoks vajalik haige objektiivne vaatlemine, temaga vestlemine ja uuringute tegemine. Polüsomnograafiline uuring annab infot päris kindlasti rohkem kui kõikvõimalikud imearstid. Nende vastane ma ei ole, ka minu juures on käinud patsiendid, kes neist on rääkinud. Aga lihtsalt nii on, et samamoodi, nagu tuvastame röntgeniga, kas käeluu on katki, on uneuuringuga võimalik tuvastada, kas inimesel on unestaadiumid normaalselt järjestatud ja tasakaalus. Toitumine, füüsiline aktiivsus, kogu looduslik uneravi ja füsioteraapia tuleb sinna juurde. Uni on multidistsiplinaarne ja nii ka une ravi.
— Nii et teie kui õppinud arst alternatiivmeditsiini otseselt ei vaena?
— Uni on ikka ja alati inimestele natuke müstiliseks jäänud. Kreeka mütoloogias on surmajumal Thanatos ja unejumal Hypnos vennad. Magama jäädes me ju ei tea, mida me täpselt teeme. Ma olen tõesti sajaprotsendiliselt tavapärase meditsiini esindaja ega otsi unenägudele seletust raamatutest. Samal ajal kuulan ära, mida haiged selle koha pealt räägivad, ja olen ka ise uutele ideedele avatud. Eks ole, meil käis siin kõrvakliinikus ka dalai-laama.
Kindlasti on võimalik hingamist treenida ja kui inimene enda kallal tugevalt töötab, saab und oluliselt parandada. On olemas mitmesuguseid aromaatseid jalavanne, massaaže… Aga eelkõige on vaja teaduslike meetoditega läbiviidud uuringuid, millega saab probleemi olemuse kindlaks teha. Mina saan rääkida nendest asjadest, mida ma tean, teadmatust puudutav oletamine ja ennustamine ei ole minu valdkond.
REM-une ehk unenägude une olemasolu ei tuvastatud enne 1953. aastat. Alles 1968. aastal panid Rechtschaffen ja Kales kirja, kuidas ajuaktiivsuse, lihastoonuse ja silmaliigutuste alusel und registreerida. Nii et kogu uneteadus on suhteliselt uus nähtus.
Kes ta on?
Marlit Veldi
Arst
Sündinud 6. augustil 1957
Haridus
•• 1981 Tartu ülikooli arstiteaduskond
Töö
•• 1981–1983 Tartu kliiniline haigla, intern ja spetsialiseerumine kõrva-nina-kurguhaiguste erialal
•• 1983–1985 Tartu kliiniline lastehaigla, kõrva-nina-kurguarst
•• 1986–1988 Tartu kliiniline haigla, kõrva-nina-kurguhaiguste kliiniline ordinaator
•• 1988–1993 Tartu polikliinik, kõrva-nina-kurguarst
•• 1993–1998 Tartu ülikool, doktorant
•• 1998–2008 Tartu ülikooli psühhiaatriakliinik, unemeditsiini vanemteadur
•• 2003–2005 Tartu ülikooli kõrvakliinik, arst-õppejõud kõrva-nina-kurguhaiguste erialal
•• 2005–2006 Soome Rinnekoti uurimiskeskus, kõrva-nina-kurguarst, uurija
•• Alates 2006 Tartu ülikooli kõrvakliinik, vanemarst-õppejõud kõrva-nina-kurguhaiguste erialal
Unehügieeni kümme reeglit
•• 1) Ära veeda liiga kaua aega voodis. Kui oled ärganud, tule voodist välja. Mine voodisse alles siis, kui oled valmis magama jääma.
•• 2) Ära püüa vägisi magama jääda. Mida rohkem püüad, seda rohkem selgineb ärkveloleku seisund ja väheneb võimalus uinuda.
•• 3) Vii kell magamistoast ära. Nii kella tiksumine kui ka digitaalse kella helendav pind takistavad uinumist.
•• 4) Väldi hilja õhtul kehalist aktiivsust. Harjutusi ei tohiks teha vähemalt kaks tundi enne voodisse minemist.
•• 5) Väldi enne voodisse minekut kohvi, alkoholi ja suitsetamist.
•• 6) Ära söö enne voodisse minekut raskesti seeditavat toitu.
•• 7) Ära joo enne voodisse minekut palju.
•• 8) Mine magama ja tõuse üles regulaarselt samal ajal.
•• 9) Ära maga päeval.
•• 10) Veendu, et magamiskeskkond on võimalikult mugav (temperatuur, valgus, müra).
