Uno Mereste pajatused elust
Tavaliselt väljendub see lõpututes mälestuste heietamises. Inimesed, kel on kirjutamiskogemust, vormivad oma saagad sageli ka raamatutesse. Nüüd sõltub autori kirjanduslikust andest – ja võimest teksti iseennast sisse panna – kirjutatu huvitavus teistele.
Vast selle viimase pärast jäävad alati meelde mälestused, mida vanemad kirjutavad oma lastele. Need on siirad, vabad ametlikkusest ja poosetamisest ning kirjeldavad kirjutanu tundeid suure kaasaelamisega. Inimene ju ütleb, mida mõtleb. Kui nüüd lisandub ka kirjanduslik anne, on lugejate üle aegade püsiv huvi kindlustatud.
##Kirjutasid poegadele
Vast sellepärast meenutab Uno Mereste raamat mulle üht 80 aasta eest ilmunud teost – August Kitzbergi “Ühe vana “tuuletallaja” noorpõlve mälestused”. Mõlemad mehed kirjutasid oma raamatud algul poegadele, hiljem aga avalikustasid need laiale lugejaskonnale.
Mõlemaid teoseid iseloomustab ladus kirjutamisviis, ajastu elav kujutamine, kokkupuude paljude Eesti ajalukku jälje jätnud inimestega. Kõige selle taga avaldub oma tugevuses ja nõrkuses, autori isik. Mõlemad mehed kartsid hiljem, et olid liiga avameelsed olnud.
Mereste raamatust käib lõpupoole läbi üks krõps – autor loobub kirjeldamast oma eraelu. Tundub, et just siin autori plaanid muutusid ja ta otsustas oma mälestused avalikustada tervele rahvale. Vaevalt, et kohtumine oma tulevase abikaasaga, abiellumine ja esiklapse sünd jäävad ühe mehe elus mittetähelepanuväärseteks sündmusteks, millega seoses peast sõnagi välja võluda ei suuda. Eriti kui autor oma kohtumistest toredate tüdrukutega ja isegi esimestest intiimkogemustest kirjutab meeldejäävaid peatükke.
Sellest jääb raamat vaesemaks. Lünklikuks jääb nii ühe isiku kujunemise lugu kui ka ajastu avamine. Just isiklik vaatenurk teeb raamatu huvitavaks ja kaasaelatavaks, muudab erinevaks kümnete ilmunud ja veel ilmuvate meenutuste seas.
Teisalt saan autorist aru. Iga inimene võib ja peab ise valima, kui avameelne ta on omi mälestusi kirjutades. Rääkida oma pereliikmete elust ja samas neid mitte riivata kujuneb sageli raskeks. Kuid lugedes, millise taktitunde ja austusega Mereste meenutab oma vanemaid ja venda, jääb mulje, et tema selles küsimuses ei väärataks. Tema kirjutisest õhkub soojust, mis ei lase kellestki halvasti mõelda.
On, millest pajatada
Julgustuseks veel nii palju, et “Tuuletallaja” mälestusi lugedes pole tänapäeval võimalik taibata, mida Kitzberg pidas liigseks avameelsuseks. Võimalik, et oma kõhkluste ja praktilise meele puudumise äramärkimist. Ometi teevad need nii kirjaniku kui raamatu ainult sümpaatsemaks. Jääb vaid loota, et mälestuste teises osas on Mereste sama avatud kui esimeses osas abiellumiseelset perioodi kujutades.
Jään seda osa huviga ootama. Usun, et akadeemikul ja riigikogu liikmel on, millest pajatada. Teda lugedes saab veel kord kinnitust tõsiasi, et ühel alal andekas inimene tõuseb sageli keskpärasusest kõrgemale ka teistel aladel.
