“Siin ma elan, vanaema majas. Loomulikult elab siin ka vanaisa. Ja kassid Mikki ja Mitsi ja mu koer Sammeli. Sammeli on kõige parem asi, mis mul on, ja tallegi meeldin ma kõige rohkem kogu maailmas.” Nii algab tõsielule tuginev Ilon Wiklandi lapsepõlvekirjeldus “I min farmors hus” (“Minu vanaema majas”) rootsi lastele.

Selle raamatu tähtsus on kummatigi palju suurem kui ühel tavalisel lasteraamatul. Arvestades vasakpoolsuse valdavat osa Rootsi uuemas ajaloos, peaksid selle läbi lugema ka paljud täiskasvanud rootslased. Esimest korda kirjeldatakse lihtsas keeles sündmusi, mis toimusid teisel pool Läänemerd aastatel 1940 ja 1941, kommunistide võimutsemise ajal. Kuidas vaba Eesti idüll muututus ühtäkki punaseks luupainajaks, mis neelas endasse kümneid tuhandeid süütuid inimesi.

Ilon kujutab oma mängumaad ja parimat sõpra Peetrit, taustaks meile südamelähedased pildid kodumaa eluolust: eestipärane tubade sisustus, majad, aiad. Piltidel on muuhulgas Haapsalu eesti õigeusu kiriku koor ja pulmad samas pühakojas.

Äkki ilmuvad teksti kurjakuulutavad vihjed venelastele, nende soovidele meilt kodumaad röövida ja meid sealt välja saata. Ka raadio on ühtäkki võimude poolt keelatud. Vanaema majas teevad kommunistid läbiotsimisegi, et raadiot leida. Küüditatakse Iloni sõbra Peetri pere ja Ilon läheb vanaemaga nende segi paisatud kodu vaatama. Kohkunud tüdruk leiab kummutilt tolmu sisse kirjutatud teate: “Ma tulen tagasi. Peeter.”

Seda raamatut lugedes ja sugestiivseid illustratsioone vaadates meenus mulle, mida on jutustanud mu ema, Ilon Wiklandi eakaaslane. Nende kogemused kattuvad pea täielikult, kuigi mu ema Maret viidi üheksa-aastaselt koos perega ära hoopis teisest Eesti otsast, Võrumaalt Vastse-Roosa koolimajast. Mu koolijuhatajast vanaisa Theodor Petai oli pere küüditamise hetkel kodust eemal kursustel. Kui ta tagasi tuli, istus ta kööki maha, püssimeeste “kaitse all”. Kuigi talle anti võimalus veel korterist midagi kaasa haarata, ei suutnud ta enam nendesse tubadesse vaadata...

Raamatu keskseks pildiks on kahe lehekülje pikkune küüdirong Siberi poole külmal täiskuisel ööl. Taevast vaatavad Lenini ja Stalini vuntsnäod, viimasel punatäht mütsinoka kohal. Vedurininagi ehib punatäht! Selge, et Rootsi vasakpoolsete hulgas on inimesi, kes keelduvad sääraseid ajaloofakte tunnistamast ja keda niisugune raamat ärritab. Seda enam peaksid eestlased seda teost ostma ja oma rootsi sõpradele kinkima. Et eestlaste saatust mõistetaks. Et rootslased ei küsiks enam naiivselt: “Miks te politseid ei kutsunud?”

Lapse silmade kaudu

Lapse silmade kaudu mõjub tollaste sündmuste kirjeldus enam kui üks statistilisi andmeid täis teaduslik uurimistöö. Sellist lapse-silmade-kaudu stilistilist võtet on klassikutest edukalt kasutanud Lev Tolstoi. Barbro Lindgren on tuntud lasteraamatute autor ja ta jutustiil peene poeetilise koega ning psühholoogiliselt läbimõeldud. Ja kellel veel kui mitte Ilon Wiklandil on populaarsust ja moraalset suurust, mida on vaja selle raamatu mõjulepääsuks Rootsi raamatuturul! 

I MIN FARMORS HUS

Barbro Lindgren

Pildid Ilon Wikland

Brombergs Bokförlag, 2005