Kirjandusloolane Toomas Liiv
Tammsaare "Tõde ja õigus" (1926-1933) on dramatiseeringute näol üle poole sajandi olnud eesti teatrite raudrepertuaar.
Teose senistes lavaversioonides võib näha nelja kontseptuaalselt erinevat lainet.
Kõigepealt olid Andres Särevi ülimalt Tammsaare-truud, olustikulised dramatiseeringud, milles vaid teatrinõudeist tingitud muutmisi ja kärpeid. Kontseptuaalselt uue tasandi andis Voldemar Panso "Inimene ja jumal" (1962).
See oli sotsialistlik tõlgendus, tehtud ajal, mil NLKP eriti vihaselt ründas kirikut. Niisuguses õhkkonnas kasvas Indrekust Mauruse koolis loomulikult ateist. Selleks oli vaja kõrvaldada Tiina ja romaani teise osa lõpp, need kõrvaldatigi. Viienda osa dramatiseeringus "Inimene ja inimene" (1972) oli Pansol Tiina siiski olemas.
1978 tuli radikaalse tõlgendusega välja Jaan Tooming, kes ühte lavastusse ühendas romaani esimese, neljanda ja viienda osa. Tulemuseks oli ürg-eestiline ja Tammsaare-lähedane mütoloogilisus - saaga, mis lõppes Ernst Enno ballaadiga "Vanaisa surm" ja sellele vastavalt õide mineva õunapuuga, mille all ernst-ennolikult olid (igavesed?) vargamäelased ja kuhu läheb ka surev (surnud) Andres Paas.
Unt tegi suuremaist suurima
1995 lavastas Vanemuises pealkirja "Taevane ja maine armastus" all oma personaalse tõlgenduse Mati Unt. äsja oli seda Tallinnaski võimalus taas näha.
Väga pikka lavastusse on paigutatud romaani kõik viis osa. See on eesti teatri ajaloo üks suuremaid suurlavastusi. Kusjuures Unt on käitunud ehtsa undina ja teinud ikka just omaenda personaalse "Tõe ja õiguse" ehk/või "Tuhkatriinumängu".
Romaani kontroverset teist osa tõlgendatakse siin isepäiselt, aga nii, et Tiina on olemas. See-eest on kõrvaldatud Ramilda. Tema on asendatud Tiina (prostitueeriva?) õe Molliga, ja et ka Mauruse kooli poisid puuduvad (Maurus ise on küll alles), siis ei paku Unt mitte Mauruse kooli, vaid emand Vaarmanni lõbumaja. Nii et Undi järgi ei lähe Indrek Paas mitte "linna kooli", vaid "linna lõbumajja". Pansot oleks niisugune arusaamine asjast tõenäoliselt hirmsasti vihastanud. Undi Indrekul ei tule "linnas" tegemist teha mitte niivõrd Jumalaga kui taevase ja maise armastuse eristamisega. Unt vastandab Taevale Naise.
(Anti)feministlik tõde ja õigus
See on (anti)feministlik "Tõde ja õigus", see on Undi Naise tõde ja Undi Naise õigus. Unt ütleb: naine on armastus. Seda on ka enne Unti üteldud.
Undi keskpunkt on aga niisugune naine, kellel on mitu ilmnemisvõimalust ehk hüpostaasi (Krõõt, Mari, Molli, Tiina jne) ja keda kehastab mitu näitlejannat. Kontseptuaalselt taandub kõik aga ühele, Raine Loole, kes mängib Mari, Molli, Mareti, kõige kauem siiski Karini hüpostaasi (ka Toomingal oli Raine Loo kehastatud hüsteeriline Karin keskne tegelane, n-ö lava piits). Just asjaolu, et suurepärane, võrratu Raine Loo mängib Naise kõige otsustavamaid (kõige maisemaid?) hüpostaase, muudab ta Undi tõlgenduses näitlejannast Raine Loo teose tegelaskujuks Raine Loo.
Naine kui Raine Loo
Undi tõe ja Undi õiguse aluseks on Naise kui Raine Loo hüpostaatilisus, kohatine dubleeritavus ja teatav põhimõtteline efemeersus. Raine Loo on tabamatu totaalsus, totalitarianism, ta on kõikjal. Sellega lülitatakse mängu põlvkondliku signatuurina Tuhkatriinu-mäng.
Tegelaskuju Raine Loo representeerib Paul-Erik Rummo näidendi "Tuhkatriinumängu" Perenaist. Kusjuures autentne Perenaine Evald Hermaküla 1969. aasta legendaarsest lavastusest, Herta Elviste, on samuti pidevalt laval - kui perifeersemate naiste esitaja, ent samuti kui vapustav intertekstuaalsus "Tuhkatriinumängu" esmaesitusest.
Jah, praegu on Raine Loo see, kes on kõige taga, kes saadab Tuhka-Triinusid (Tiinasid?) üha uutele ja uutele ballidele, üha uusi ja uusi Printse (Unte?) püüdma. Oh seda muistset kassetipõlvkonda küll oma igavese kutsikakünimsi ja globaalse sex-revolutsiooniga. Nad ei ole ikka veel Tuhkatriinudest lahti saanud.
