Mässav perepoeg

Paik ise on juba sajandi algusest olnud eesti kultuuri suvekoduks. Seal on puhanud ja mõtteid vahetanud Nikolai Triik ja Voldemar Mellik, rääkimata Paul Aristest ning teistest eesti kultuuripildi kujundajaist.

“Suvekooli“ võib pidada ka omaaegsete Tartu vaimu kandjate intelligentseteks vallatusteks surmaga, mis kannab endas 1960. aastate intelligentsi mässu, vabadusiha, ideaalide ja nende purunemise pitserit. Aeg on muidugi muutunud, aga igavikuline eksistentsiaalne inimtraagika vahinglikus hullusevõtmes on aktuaalne igal ajal. Ambivalentne pealkiri “Väljasõidud koju” iseloomustab Rakvere teatri sellesuviseid lavastusi.

“Suvekool” on urbaniseerunud intelligendi väljasõit isakoju, kus ta põrkab vastu mittemõistmise paindumatut seina, kühveldab pinnase segi, kaevab minevikus ja iseeneses ja tirib sealt välja nii ränga saagi, et murdub.

Vahingu raamatus “Noor Unt” vihjatakse “Suvekooli” tammsaarelikkusele, nooremal vaatajal võivad tekkida ka seosed Kivirähki iroonilise eestlusetunnetusega.

Traagika pungi kastmes

“Eks see lugu räägib ikka praegusel hetkel ka ühest mässulisest nonkonformistist, kes kompromisse ei tunnista. Arhetüüpsed seosed Hamleti ja Kristusega on ilmsed. Kuna meie esietendus langeb Tartus esietenduva Kristuse-ooperiga ühele päevale, siis esitame ka neid lugusid, aga pungi võtmes,” rääkis Unt. “Kui loo tragikoomiline sõnum nooremale generatsioonile kohale ei peaks jõudma, siis punkrokk ikka jõuab,” arvab ta.

Lisaks Tõnu Tepandi lauludele teeb lavastuses kaasa lihasööjabakteri-nimeline punkkoosseis “Streptococcus Pyogenes” Üllar Saaremäe eestvedamisel.

“Suvekooli” lavastamine oli Undi sõnul loogiline järg “Potteri lõpule”, mida mängiti Sadamateatris. ““Pulmad” võtaks järgmisena teha,” tunnistab Unt.

“Vahingut külvad, Unti lõikad,” kuulutab Rakvere teater. Ilmselt tuleb siis head ilma soovida. Mehed labidatega on juba kohal ja ootavad.