Esiteks kõik, mis puudutab põgenemisjärgset perioodi. Eesti arhitektide elulugude puhul ongi see tavaliselt kõige tundmatum osa, sest kogu lahkumisjärgset aega puudutav info tuli välja tilgutamisi ja kolmandatelt isikutelt. Tihtilugu ei vasta need infokillud ka tõele, on võimendatud või ebatäpsed. Koolmari puhul eriti midagi ei teatudki – teati, mis aastal ta suri ja et ta lõpetas Detroiti linnas. Tänu tema pojale Jüri Koolmarile saime nüüd teada, mis büroos ta töötas, mis objekte tegi ja missugust elu elas. Lisaks veel Saksamaa põgenikulaagri periood, mis on ka päris huvitav.