Neljapäevasel raamatuesitlusel olid peasüüdlased – Ruth Huimerind, Tiit Veermäe ja kujundaja Jüri Lõun koos küljendaja Villu Koskaruga – kõik õhetavi põsi rahva ees. “Kõik sai selline, nagu me tahtsime,” kiitis Huimerind, tänades eriti mänguasjamuuseumi, kes kenasti lubas oma väärtuslikumaidki eksponaate kasutada.

Raamat on kujundatud vana raamatu moodi ja suure soojusega. Samas pole tegemist nukkude ja roosamannaga, vaid neilt lehekülgedelt leiab igasuguseid mänguasju. “Algul (kui raamatu jaoks Huimerinna seatud stseene hakati pildistama – M.R.) olid ainult nukud, nagu poisse polekski. Poiste asju ongi raske saada, nemad tahavad ju teada, mis on mänguasja sees, ja kisuvad selle laiali, aga tüdrukud hoiavad oma nukke,” meenutas fotograaf Veermäe. Mänguasjadele lisaks leiab fotodelt ja reprodelt muidki asju, küll nukuriideid, küll abstraktsemaid esemeid.

“Kadunud mänguasjad” on kogupereraamat – lood oleks justkui lastele, aga kogu kujundus ja vanad mänguasjad tekitavad vanematel ja vanavanematel ilmselt nostalgiat. Lugudega tahetakse luua mitme põlvkonna vahele sild, et tänapäeva lapsed saaksid tuttavaks eelmiste põlvede lugemisvara ja mänguasjadega. Raamatus on lugusid Irma Truupõllu, Julius Oro, Jüri Parijõe, Marta Sillaotsa, aga ka Hans Christian Anderseni, Karin Michaelise jpt lastekirjanike sulest. Osa jutte on algupärandid ja osa tõlgitud.

Raamatu tiraazŠ on kirjastuse Tänapäev juhi Tiina Tammeri andmetel 9000 eksemplari, mida on Eesti kohta palju. Sellest 8000 läks Suurele Eesti Raamatuklubile, 1000 jaemüüki. Kaunis sissevaade eelmise sajandi algupoole laste maailma maksab raamatupoes 249 krooni.