Unustatud publikulemmik ilmub lapselapse raamatus
Hanson on võtnud raamatu kirjutamist kui kontakti loomist vanaemaga, keda ta kordagi näinud pole. See ei tähenda õnneks sugugi, et subjektiivne lähenemisviis teoses lõplikult võimust võtaks. Pigem vastupidi, raamat on faktipõhine, lugu tekib mälestustekildudest, dokumentidest ja meediakajastusest. Kõik põhiline saab kokku pandud, teos on hästi loetav ja ülevaatlik.
Ent ka puudusi on küllaga. Raamat demoniseerib Kaarel Irdi, kelle kohta ei leidu seal ühtegi head sõna. Õige ta on, et Ird oli küüditaja ja halva käitumisega kommunist, kuid kui juba läheb ideoloogiate vaagimiseks, siis võiks ka Ellen Kaarma loomingut arutades minna just sedapidi sügavamale. Näiteks tuua ära fakt, et Kaarma positiivseks sõjakangelaseks mängitud Zoja Kosmodemjanskaja oli tegelikult Nõukogude propaganda ikoon, kes terroristlike sõjapidamise meetodite elluviijana vene külasid põletas.
Ellen Kaarma tippaeg oli 1950. aastate teine pool ja tema rollide seas oli ka tendentslikke lavategelasi, kelle väärtused maksid just Nõukogude süsteemi mallide järgi. Kuidas Kaarma neid mängis, kuidas seda vastu võeti ja millised olid tegelikud alternatiivid, seda kõike on raamatus liiga vähe. Raamatus pole adekvaatset Stalini-järgse aja kirjeldust, kus möödusid Ellen Kaarma paremad päevad. Kui Irdi puhul juba ideoloogiliste siltide kleepimiseks läheb, tuleks kommunismiasja ka peategelase tegude puhul põhjalikult vaadelda, kuigi Ellen Kaarma oli kindlasti kõike muud kui kommunist.
Vastamata küsimused
Irdist Ellen Kaarma eludraama kurikael teha on kasulik ja küllap on selleks ka veidi põhjust. Et Ird andeka, kuid sõnakuulmatu näitleja välja sõi, on hüpoteesina arvestatav, kuigi tõendatud vaid kaudselt. Irdile vastu hakanute hulgas oli neid, kes sunniti lahkuma, nagu ka neid, kes Vanemuise teatris hästi edasi said. Lugu on keeruline ja sellest keerulisusest on raamatus juttu. Aga on ka lihtsustamist, mis ilmeb näiteks halva Irdi ja hea Epp Kaidu vastandamises. See paistab pigem hea ja halva politseiniku mänguna, töötas ju abielupaar teatris tegelikult kindla tandemina.
Raamat lõpeb Ellen Kaarma elust lahkumise müsteeriumiga, kus on palju vastamata küsimusi, mis arvatavasti jäävadki vastamata. Selle avamine räägib väga tugevast uurimistööst, mis Hedvig Hanson on ära teinud. Teisalt oleks tulnud raamatule kasuks, kui autor tõlgendaks teadaolevaid fakte ettevaatlikumalt. Lugu on kahtlane ja tõendid segased, raamatus kerkinud tapmisversioon on võimalik, kuid seda ei maksa kirglikult teistele võimalustele eelistada, nagu Hanson teeb. Kainem faktide käsitlus oleks tulnud raamatule kasuks. Ellen Kaarma loo lõpp oli igal juhul traagiline. Kasutatud kujundite rida on võimas, Ellen Kaarma oli kiiresti põlenud täht. Raamat saab püstitatud ülesandega hakkama ja toob kunagise Vanemuise teatri publiku lemmiku unustusest esile.
Hedvig Hanson
Tänapäev
Avaldame autori kommentaari Andres Laasiku kriitikale:
Tänud, härra, Laasik, sain Teie kriitika kätte ja kui Teie maalite minust avalikult pildi, mind ja mu mõtteid tundmata, pean vajalikuks ka vastata avalikult.
Kohati tundub, et Te tegelikult pole raamatusse süüvinud või siis, peate seda teemat enesele liiga lähele laskamata kritiseerima. Arusaadav.
Aga siiski - vastaksin neile etteheidetele, mida Te mu „puudusteks“ peate.
Vastupidiselt sellele, et kirjutate, kuidas ma teemat kohati lihtsustan või olen politseiniku osas, püüdsin just selle momendi väga läbi mõelda - ka minu jaoks pole elus kunagi midagi must-valget, rääkimata inimestest ja nende headusest-halbusest, ei ole ma püüdnud Irdi näidata halvana, Kaidut heana.
Irdist räägivad kaasaegsed ja samas olen teadlik, et ka Irdis oli pehmeid toone, nii näiteks tuleb see välja kohas, kus Ird lohutas Kaarma väiksest poega, kui talle tuutu ananassikomme tõi. Ka mainib Peep, et Ird oli äkkvihaga, kes võis ootamatult leebuda. Kaidu pidas asju kauem meeles. Ja Irdi enda sõnad, kui ta kriitilisel koosolekul ropendamise pärast vabandab, sest olukord teatris on ta närvid ära söönud.
Niisamuti ei teinud mina Irdist ainusüüdlast Kaarma vallandamises - konkreetselt Anton räägib, et kadedad naised tiirlesid Irdi ümber, kes seda käiku soovitasid. Selles traagilises lõpus oli nii palju põhjuseid ja tegureid, üks olulisematest kindlasti Kaarma kompromissitu iseloom, nii ei ole ma püüdnud kirjutada vanaemast heroilist lugu, vaid just realistlikku kirjeldust keerulise aja ühest keerulisest saatusest.
Te ütlete, et vähe on kirjeldusi stalisnismiaja oludest - seda kõike on ju lausa tohutult Lõuna- Eest Teatri osas, mälestuste ja teatrikriitika artiklites! See, et ka Kaarma mängis tollel ajal mõned ideoloogiliselt väärakad rollid - seda ju ei üritanud ma salata, vaid vastupidi, ka kriitika, mis järgneb Zoja osatäitmisele peegeldab Kaarma tõlgendust sellele - temagi kahtles, mis tuleb välja Lõuna- Eesti päevikus ja püüdis anda osa psühholoogiliselt, leida mingitki inimlikku momenti. Seda, kuidas need osatäitmised Kaarma enda sisemust mõjutasid, võib lugeja aimata. Aeg oli selline. Sotsialistlik realism valitses teatris, aga veidi lahedamaks läks ka: on ju Kaarma rollinimistus palju kaalukaid klassikaosi.
Mis aga puudutab lõppu, siis pole see sugugi minu subjektiivne arvamus on tunnistaja, on surmatunnistus ja on veidi müstiline epiloog, mida võib võtta näidendina, aga ka võimaliku lõpuna, just selle põhjal, kuidas tunnistaja (majanaaber) kirjeldas. Sest päris must - valgelt ja „politseinikku mängides“ oleks see raamat tõesti ühekülgne.
Tõsi, kirjutasin selle raamatu ikkagi südamega, mitte teatrikriitiku asjalikkusega.
Hedvig Hanson
