Urban Symphony: ilus muusika võib ka hirmuäratav olla

 (6)

„Eesti laulus” poognatega laineid lööv Urban Symphony koosneb ägedatest tüdrukutest: laulu ja viiuliga Sandra Nurmsalust, tšellodega Johanna Mängelist ja Mari Möldrest ning vioolaga Mann Helsteinist.

 Sandra (20) on Otsa-kooli lõpetanud laulja, kellele sai aasta tagasi kaasa elada saates „Kaks takti ette” ja kes õpib nüüd laulu edasi Maikeni ja Bert Pringi käe all WAF-i koolis. Johanna (18) õpib paralleelselt Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Otsa-koolis, Mann (20) Otsakoolis ja Majanduskoolis ning Mari (16) aja sisustab muusikakeskkool.

— Millal muusikaga kokku saite?

— Sandra: Oleme kõik lapsest saadik muusika keskel olnud. Mind pandi juba lasteaias kooridesse ja kooli minnes tuli sinna kõrvale kohe muusikakool, nii et olen alati kahes koolis korraga käinud.

— Johanna: Mul on täpselt sama.

— Mari: Mul on õnneks need kaks ühes, nii et mul on sellevõrra lihtsam.

— Kuidas Urban Symphony sündis?

— Sandra: Osalesin „Kahes taktis” ja seal oli bändivoor, kus oli vaja võtta laul ja selle teostus algusest lõpuni läbi teha. Kuna ma olen viiulit mänginud ja õppisin Otsa-koolis ka kaks aastat viiulit, siis tekkis mõte teha see laul keelpillidega. Leidsin sealt Manni, Johanna, klahvpilli- ja kontrabassimängija. Laul (Kosheeni „Hungry”) tuli tore välja. Kui „Kaks takti ette” läbi sai, tekkis küsimus, kuhu edasi. Keelpillimuusika tundus loogiline jätk, rääkisin sellest Johanna ja Manniga ja Johanna leidis Mari... Ja nii ta läks.

Samal teemal:

— Kuidas leidsite Sven Lõhmuse? Või leidis tema teid?

— Sandra: Saime keskel kokku. Pärast „Kahe takti” helistas Sven mulle ja ütles, et tal tekkis ka see mõte, et teeks keelpilliasja edasi. Nii et see sündis kõik enne Eesti Laulu.

— Johanna: Jah, me ei ole Eurovisioni jaoks kokku pandud projekt.

— Kui palju lugusid teil on?

— Sandra: „Rändajad” on praegu esimene, mis on algusest lõpuni valmis. Ülejäänud on idee tasemel. Kui see võistlus läbi saab, hakkame teistega vaeva nägema.

— Teile ennustatakse „Eesti laulul” ilusaid tulemusi – tekitab see elevust ka?

— Sandra: Ma ei võta seda üldse nagu võistlust. Et oleks konkurent kellegagi... See on „Eesti laul”, seal on erinevad lood, kõik on omanäolised ja põhiline on, et saame teha seda muusikat neile, kes meid kuulata tahavad ja nad kuulevad meid selle võistluse kaudu. Võit ei ole üldse põhiline.

— Mismoodi te puutute muusikaga väljaspool Urban Symphonyt kokku?

— Johanna: Olen mitmete bändidega mänginud. Keelpilli mängimine ei tähenda ainult orkestris mängimist. Mariga oleme näiteks Aidesega koostööd teinud ja see on klassikalisest muusikast väga kaugel. Väljundeid on hullult palju ja tihtipeale ei jõuagi kõiki projekte teha. Tšellomängijaid on vähe, eriti meievanuseid, ja ega esinemispuudust ei ole. Slide-Fiftyga oli jõuluturul hästi vahva, Aidesega oli Õllesummeril ka väga kihvt, Vennaskonnaga olen mänginud.

— Mari: Kõikvõimalikud orkestrid, ansamblid, bändid, kooliorkestrid.

— Sandra: Olin kolm aastat ansamblis Virre ja seitse aastat Pillipiigades näiteks.

— Missugune muusika on südamele lähedal?

— Sandra: Tõnis Mägi, aga kui asi on hästi tehtud ja on sisu, siis pole oluline, kes esitab.

— Mari: Mina kuulan peaaegu kõike...

— Johanna: Ma pole eriline muusikakuulaja, mul kuskil on mingi katkine iPod, aga ma eelistan laivis näha ja kuulata muusikat. Suhteliselt valiv olen ka. Viimasel ajal käib Eestis palju välismaa artiste, Madonna tuleb. Pariisis käisin juba tema kontserdil. See oli vägev. Nüüd ta tuleb meile koju kätte.

— Sandra: Kui sa ostad plaadi, siis avaldad sellega austust ja tunnustust.

— Johanna: Kommertsmuusika mulle eriti ei lähe – see, mida raadiost söögi alla ja söögi peale lastakse. Raadiot ja MTV-d ma eriti ei jälgi, aga kuidagi jõuavad need asjad ikka kohale.

— Kust läheb mittepeavoolu piir, kuidas seda ära tunda?

— Sandra: Kuulad – ja saad aru. Sõnumist või kõlast. Laivis saab aru sellest, kuidas esineja pühendub, mängib ja laulab. Sa teed seda muusikat, mis sinu seest tuleb. Need inimesed, kes seda kuulata tahavad ja nautida oskavad, neile teedki. Ongi kõik. Kui lugu on tehtud valmis nagu ühepajatoit, et seda rahvale sisse sööta, siis miks ma pean seda kuulama? Kui on tehtud armastuse ja pühendumisega, siis on teine asi.

Loe veel

— Johanna: Populaarsus ei ole halb asi, aga mis mainstreami’i puutub, siis kõigile niikuinii ei saa meeldida. Teeme muusikat keskmisele eestlasele, kes on nii pikk ja teeb seda ja teist – seda keskmist ei ole olemas. Keskmist Tallinna Kallet ei ole olemas.

Saates „Täna õhtul...” Kersna küsis Hedvig Hansoni käest, kellele ja milleks. Hanson vastas väga ilusti, sõna-sõnalt ei mäleta, aga öeldu mõte oli selles, et muusikat on mõtet teha, kui see kedagi liigutab. Mul on samamoodi: kui ikka tulevad külmavärinad, siis on õige.

See ei pea mingi ilus ballaad olema, ilus muusika võib olla ka midagi täiesti teistsugust... Mars Volta. Ilus muusika võib ka hirmuäratav olla, ei pea olema klassikaline ilu. „Ilusa muusika” asemele tuleks uus sõna välja mõelda.

— Kas vastandute Urban Symphonyga ka peavoolule?

— Sandra: Eks see kujuneb. Oleme alles nii alguses. Küsi seda aasta pärast uuesti.

Urban Symphony

Kus neid näeb?

•• Laupäeval, 14. veebruaril kell 21.35 ETV eetris. Saate pealkiri „Eesti laul 2009: Kes on kes?”

•• Kordussaates on eetris esmaspäeval kell 15 ja neljapäeva südaööl.

•• „Eesti laulu” finaal toimub 7. märtsil.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare