Urbaniseerimatud Urbid

Vennad Urbid istuvad Harjumäel vastu märtsipäikest ja vidutavad silmi. "Me oleme lume järele tohutult puudust tundnud," ütleb Tarmo. Kolmapäevaks nõidusid vennaksed Eestisse tõelise jõululume. Mis sest, et enne palmipuude ehk urvapühasid.

Pühapäeval õnnestus Tarmol veel suuskadega üle kaelagi käia. Noorem veli Toomas käis Võrumaal lund nautimas. "Me oleme pooleldi sealt pärit, aga sugulaste talud on tühjaks jäänud, lautadelgi on katused sisse langenud," seletab Toomas. 37-aastane Toomas jättis Urvastesse, Antslassse ja Kuldresse rohkesti oma hiiglasuuri saapajälgi.

8-aastase ühendriikides elamise järel on legendaarsed folklauljad vennad Urbid teist korda kodumaal. Mõni ime siis, et rännumehed ammu lund pole näinud.

Vennad Harjumäel on mõnusalt avatud, tugevad, siirad ning kuuldes neid ütlevat, et kõik inimesed maailmas on sugulased, tekib kohe tahtmine neid endagi vendadeks pidama hakata.

Jumalike häältega poisid

"Jumalike häältega poisid," ohkab nii mõnigi tänane keskealine, toonane noor isemõtleja, kes on rünnanud nende kontserte Matkamajas. Nüüd laulavad ju vennad Johansonid, InBoiler, Kikas ja Rebane, aga Urbe mäletatakse ikka.

Vihma- ja kuupoisse, kel hinges koos on munk ja tsübariit. Mehi, kes panid tütarlapsed romantiliselt õhates Alliksaare luuletusi ümber kirjutama. Eesti pole enam see N Liidu ripats, mille eest vennad 1988. aasta septembris Rootsi ja sealt Ameerikasse pagesid, kuid Urbe teatakse ning oodatakse endiselt. Ainult nende tegevuse eesmärk on muutunud.

"Kui me poleks päevapealt lahkunud, oleksime surnud," sõnab Tarmo, keda üritati viis aastat nõukogude vanglates ja hullumajas teisiti mõtlema õpetada. Pigem juhtus vanglas vastupidi - Tarmo hakkas vangidele õpetust jagama ja blatnoikaid üles kirjutama. üle piiri pagedes, mille eest ta karistada sai, tahtis ta jõuda oma itaallannast abikaasa juurde Milaanosse.

Seni on vendade kohta liikunud Eestis vaid legendid - üks absurdsem kui teine. Keegi on neid kohanud Los Angelese rannas, siis nähtud neid võõrkeelses ajalehes fotol koos Gorbatshoviga, kuuldud laulmas Ameerika Hääles. Bardid ei pea oma asukoha üle aru andma. Tee on nende kodu. õnneks pole nad ka rindevõitlejad, kes igal võimalikul juhul nõukogude võimu poolt osaks saanud vintsutustest kõnelevad.

Pinnapealsuses vaevlev maailm

Ameerikasse sõitsid Urbid illusioonideta. Tänu Amnesty Internationali nimekirjadele neil emigreerumisega probleeme ei tekkinud. "Me sobime Ameerikasse, see on kõige oma puuduste ja voorustega piisavalt suur maa, et suurelt mõelda. Sealt on terve maailm käeulatuses," sõnab Tarmo.

Tegelikult elavad Urbid New Yorgis kolmekesi. Nendega jagab korterit ka Tarmo 19-aastane poeg Johann Martin Urb. Toomase sõnul pidi see rohkete modellilepingutega koormatud sell väga nägus poiss olema. "Ta võiks ju ka näitlejana proovida," mõtiskleb Toomas. Aga Kuku klubis vennad poisiga küll ei kiidelnud, Urbid nimelt ei kiitlevat üldse.

Põhiliselt räägib Tarmo, sest vendade puhul parem käsi teab, mida vasak mõtleb ning kumb lõplikult löögi nokauteerib, pole tähtis. Nii teevad rännukaaslased Urbide vennaskonnast ka oma muusikat. Pole tähtis, kes esimese takti laulab.

"Johansonil on õigus, kui ta ütleb, et vabas Eestis tuleks pubide kõrval Eesti Maja avada," ütleb Tarmo. Ta arvab, et eestlased peaksid enne hästi mõtlema, kui iga nurga peale McDonaldsi lasevad ehitada ja rahvusliku elupinna jalge alt kaotavad.

"See ameerikalikul pinnapealsusel põhinev push mõjub ju päris hästi, aga reisides näed, et selle tulemus lihtsale inimesele on kohutav," seletab Tarmo, kes on näinud õnnetut rahvast elamas kahe üüri kaugusel kodutusest.

Dissident Tarmost on saanud 43-aastane brjuusvillislik ilmahulkur. Ehkki see ei sega teda radikaalseid avaldusi tegemast. Näiteks võib Tarmo endale lubada Karmel Eiknerile otsesaates teha ettepanek temaga abielluda, reservaati elama tulla ja viis last saada.

Kontserte ei andnud Urbid Eestis ei eelmisel visiidil kaks aastat tagasi ega ka nüüd. Aprillis asuvad nad pärast Eesti-nädalat taas teele. Alul Soome, siis Saksamaale, siis tagasi New Yorki.

Eestis käivad nad sõpru-sugulasi vaatamas. Kalevis mänginud isa Uinost on mälestus ja teisel pool maakera kirjutatud laul Daddy died yesterday. Ooperilauljast tädi Silvia Urb ja ema ootavad poisse ikka. Toomasel on Eestis tütar, poeg ja eksabikaasa. Tarmo poja ema elab Soomes.

Suveks indiaanlastega Eestisse tagasi

16. juunil, enne oma indiaani sõprade Eestist lahkumist, annavad vennad üle aastate kontserdi Estonia teatrimajas. Hoopis tähtsamaks peavad vennad hoopis tõeliste ameeriklaste päevi 6.-16. juunini, kui nad on Eestisse palunud lakota, pima, hopi, navajo ja havasupai suguharude indiaanlased.

"Indiaanlased tulevad siia selleks, et oma sugulasi eestlasi kohata, koos palvetada ning puhastustseremooniaid korraldada," lausuvad indiaanisõbrad vennad.

Peale üht kontserti, kui nad oma kuulaulu laulsid, tulid nende juurde kiowa indiaanlased ja küsisid, et kas see laul on kuust. Neil olevat samasugune. "Põhja-Ameerika indiaanlased on eestlastest väga heal arvamusel ning leiavad, et meie keeled on väga sarnased," seletab Tarmo.

Indiaanlased on nende arvates väga võimas, puhas ja omakasupüüdmatu jõud, kes valab pisaraid rahvaste eest, kes oma juurtetuse ja nõmeduse käes kärvavad.

"Ka punanahad joovad koka-koolat, kuid õhtuti, kui tähed taevasse tulevad, palvetavad nad nagu indiaanlased ja kasvatavad oma lapsi nagu indiaanlased," ütleb Tarmo. Tema ja Toomas on nende kodades oodatud nagu kauged sugulased, lakota suguharu kuulus shamaaniperekond olla nad koguni endi hulka pühitsenud.

"Me ei uskunud, et keegi meie vastu Eestis suurt huvi tunneb," nendib Tarmo. Ometi on Eesti ajakirjandus lõppeval nädalal alates telejaamadest ning lõpetades raadioga vennakestele tõelise klaperjahi korraldanud. Nagu käis samalaadne tsunami kunagi üle Marju Kuudi või Rein Rannapi naasmise.

Teisipäeval suutis Kuku-raadio unise Toomase juba kell poole üheksa voodist välja ajada ja eetrisse tirida. "Vaata, vend, mis sinust kirjutatakse," pistis ta päev varem Tarmole ajalehe nina alla.

Vend, sinust kirjutatakse

Meedia, tundub, vendadele ei meeldi. "Mõne püha asja saab valede sõnadega ära labastada," leiab Tarmo. Tema hindab eelkõige siirust ning lihtsust ja teeb seda suhteliselt kategooriliselt. Aga inimesed on küllap tema egotsentrilisusega harjunud.

"Me ei kiitle, aga meil läheb hästi," seletab jutukam vendadest. Inimesterida, kellega nad Ameerikas suhtlevad, on kõhedusttekitavalt kuulus.

Tarmo põhjendab edu sellega, et Urbid pole hetkekski oma "perset kellelegi maha müünud". "Ameerikas on see imelihtne, et müü mulle midagi endast, ma annan sulle selle eest raha," seletab Tarmo.

Urbidele tuleb teadmine, et kontserdi eest võib tulu saada, isegi ootamatult. "Meid on hakatud tõsiselt võtma, sest me pole kunagi valetanud ega kompromissile läinud ei siin ega ka sealpool piiri."

Tarmo ja Toomas on Ameerikamaal elanud nagu indiaanlased. Tarmo esimene öö suure lombi taga möödus Massachusettsis õitsvas õunapuuaias telgis magades.

Vennad sõidavad mööda ühendriike, ainsa varandusena kaasas kitarrid ja auto. "Meiesuguseid on maailmas palju, eestlasi on võib-olla ainult kaks," sõnab Tarmo.

Maakera on muutunud ümmarguseks

Praegu on Urbidel hingel paar mängufilmistsenaariumi, mida nad tahaksid teoks teha. Nende eneste elu on selleks kõvasti materjali pakkunud. Olev Remsu andmetel on Harri Sirola Tarmo elust romaani pealkirja all "Kaksi kaupunkia" juba kirjutanudki.

Urbid leiavad, et oluline on olla seal, kus see on vajalik, ning aidata oma muusikaga head vibratsiooni tekitada. "Me ei otsi soojasid kohti, vaid paiku, mis vajavad transformatsiooni," seletab Tarmo. "See toimub ainult läbi vääramatu siiruse, ükski palve ei mõju, kui ta pole siiras."

"Maakera on muutunud ümmarguseks," lausub Tarmo. Elu Ameerikas ei sega neid eestlased olemast. Urbid on Global Forum of Parlamentary and Spiritual Leaders for Survival kunstnike grupi liikmeid. Sinna kuulub muusikuid ja kunstnikke üle maailma. Keskkond, mida on palju olulisem kaitsta, pole ju üksnes füüsiline, vaid ka vaimne.

"Kunstnikel on läbi rahva alateadvuse palju parem ligipääs inimhingele kui poliitikutel, keda ei usalda mitte keegi, kaasa arvatud nad ise," arvab Tarmo. Ehkki ta leiab, et sellistes liikumistes on palju laenatud raha, egoismi ja bürokraatiat.

ööbikust farmikana ei saa

Urbidelt on küsitud, et mida nad peale laulmise veel teevad. Selle peale ei oska nad midagi vastata. "See, kes on loodud ööbikuks, laulab, kuni sureb, aga farmikana temast ei saa," seletab Tarmo. Kanu ei pea ta sealjuures sugugi halvaks, aga nende elu sisu pole laul.

Niimoodi on raske elada?

Tarmo: Raske ja kerge. Kergelt elada on väga raske, sest selle eest tuleb kõvasti maksta. Oma elu, aja, raske tööga, peab sebima, valetama ja laskma endale valetada.

Kui oled otsuse teinud ja valmis selle eest lõpuni minema, siis on väga lihtne - pole enam tagasiteed. Nii on vahva elada, kuigi.. mitte alati pole teada, kus sa homme magad.

Kuidas teist indiaanisõbrad said?

Tarmo: Sattusime laulma Grand Canyonisse, kus havazupa indiaanlased korraldasid neljapäevase festivali, et palvetada kanjoni tuleviku eest. üks firma tahtis hakata seal uraani kaevandama, aga 600 inimesel polnud kusalegi minna. Kokku tulid mitmete suguharude teadmamehed ja meil tekkis nendega suhe.

Toomas: See on nagu fosforiidikaevandus Eestis, kus rahvuse tahe sundis lõpetama. Võõramaalt tulnud inimese üks sõna võib anda tõuke, otsustada ja asjad perspektiivi panna.

Ameerika pole Urbidele tekitanud aktsenti ei keelde ega ka lauludesse. Välja arvatud indiaanivilespilli heli, aga seegi on meie kaugete sugulaste muusika. Urbid pole suurlinnades urbaniseerunud, vaid elavad endiselt indiaanilõkete ajas.

PIRET TALI