Neljandat korda toimuval näitusel on väljas 171 köidet 22 riigist üle maailma. Peale kohalike nahakunstnike torkab silma jaapanlaste, prantslaste ja leedukate tugevast kohalikust koolkondlikust traditsioonist aimu andvad teosed.

Kuid kogu selle rahvusvahelisuses juures on ehk kohaliku vaataja jaoks kõige intrigeerivam see, et kõik kunstnikud on võtnud vastu väljakutse köita Veljo Tormise autobiograafilise (lindistuste ja märkmete järgi üles kirjutanud Urve Lippus) raamatu „Lauldud sõnad”. Nii lisati köite- ja sõnakunstile kolmanda komponendina mängu ka eestilikku väge täis heli. Põnev on jälgida, kuidas eestlaslikku ürgsust on tajunud teised rahvad, kel täiesti erinev kultuurikogemus. Kaaned on raamatu kest ja nägu, kuid ometi on Tormis lubanud kultuuri lakikihi alt välja paista ka inimloomuse baaskihtidel – sel põhilisel, mis meil on ühist.

Kroonitud raamatud

Ma pole kindel, kas näitusel tooni andev ürgsus tuleb Tormisest või nahast kui materjalist – kuid igati ootuspäraselt on see tugevalt kohal. Elutunnetus, mis püüab mõtestada pärimuskultuuri tänases, annab tulemuseks nii pea autentselt ürgsena näivaid (Tiit Varblane, Rita Tänav-Veldemann, Tulvi Hanneli-Turo, Tiina Andron, Loit Jõekalda, Elo Järv) kui ka poeetiliselt delikaatseid (Maila Käos, Ulla Torop, Alain Taral, Naima Suude, David Sellars, Patricia Owen, Illu Erma, Eve Kaaret, Clive Farmer, Banjamin Elbel) lahendusi.

Feodossi Travini sepisrauaga puuplangule kinnitatud must Tormis mõjub nagu reliikvia, viited religioonile on ilmsed. Sellises raamatus on püüet kinnistada sõna – mis oli alguses – nõnda, et see saaks olema ka lõpus.

Teine selgelt eristuv köide on Einike Leppikult, kelle töös annab tunda hollandi kunstile omane kontseptuaalne mõõde, raamat on vanas karbis ja ajalehte pakitud. Kuid seda proosalisust pingestab paar kindaid raamatu lehitsemiseks – pieteeditundeline žest, mis tõstab suhte raamatuga argisest mitu oktavit kõrgemale.

Mingi ootamatult laheda kontrasti tekitasid köited, mis olid Tormist tõlgendanud hoopis progressiivse popmuusika võtmes, mõjutas ju folkmuusika väga oluliselt 1970-ndate võimsat eksperimentaalmuusikat. Sellist veidi naiivset vabameelsust õhkus näiteks Nina Judini päevikulikust raamatust.

Hoolimata Tormise šamanistlikkusest, ootasin ma isegi enam kõrgtehnoloogilisi lähenemisi, juurte radikaalseid mõtestusi praegusajas. Kuid seda enam torkasid silma üksikud ulmelisena mõjunud tööd. Näiteks Miyuki Abe salapärastes autoritehnikates ja tugeva tüpograafiaga sinikuldne köide või Krete Pajo vahvelvoldis „olend”.

Iseenesestmõistetavat rahu hoovas jaapani kunstnike Tormise-variatsioonidest. Yoshie Matsushima ja Makiko Odavara jaapani traditsioonilises liimita köites tunduks ka raua needmine luikede tiivasahinana.

„Scripta manent” tõestab, et köitekunstis on, nagu Tormise muusikaski, oluline pärimuse-tunnetus, materjali- ja tehnikakogemus, mille juured on sügaval eilses. Ning õnneks pakub see inimmõõtmeline mängumaa endiselt võimalusi traditsiooni omal kombel murda.

Kriitilise vaatajana tundus mulle, et näituse ebahuvitavamaks osaks jäid köited, mis pakutud teema lakikihist sügavamale ei jõudnud ning tegelesid raamatu pakendamisega kõige formaalsemal tasandil. Ja nii mõnegi köite puhul, mis oli võtnud ülesandeks eksperimenteerida tänapäeva materjalidega ning flirtida graafilise disainiga, jäi nõrgaks just tüpograafiline külg. See on ehk koht, kus mängu võiks tulla neljas meedium – mõni popkultuurist läbi imbunud graafiline disainer.

„Scripta manent IV”

tarbekunsti- ja disainimuuseumis 9. jaanuarini

PS. Mingil veidralt assotsiatiivsel moel sobib see näitus eriti hästi sügisesse.