URMAS ESPENBERG: Üks naisterahvas, kes tuli Ameerikast Eestisse õnne otsima


Kristi Luige raamatuke on lahe ja kergesti loetav, selle stiil ladus ja vaimukas, tähelepanekud terased, Kristi (enese)iroonia nauditav ja hariv, lugedes tekkiv emotsioon positiivne.

Aga Kristi Luige puhul ei ole tähtis mitte niivõrd tema teos, valik esseistlikke jutukesi – mis moodustavad kokku kena terviku, andmata küll välja romaani mõõtu –, kuivõrd Luige juhtum kui sotsiaalne fenomen, Ameerikast Eestisse õnne otsima tulnud neiu sotsioloogiline saatus.

Luike on nimetatud Carrie Bradshaw’ eesti variandiks (Eesti Ekspress, 24. märts 2004), kellel on oma kolumn ja raamat, kus ta huumori ja iroonia kaudu aitab ning õpetab naisi elus hakkama saama. Sellega võib nõustuda, ehkki väliselt ja olemuselt meenutab Kristi oma äparduste ja kaaluprobleemidega pigem eesti Bridget Jonesi. Igal juhul pakub Kristi saatus (ja selle peegeldus “Veidrike printsessis”) märkimisväärset huvi nii sotsioloogiliselt kui ka puhtinimlikult.

Mis on see tõsine motivaator, mis sunnib vahetama turvalist ja päikeselist California elu sünkja sügistaeva, pideva depressiooni, sŠovinismi, õeluse ja jõhkruse kantsi vastu? Tulema ära pea paradiisist nii klimaatilises kui ka sotsiaalses mõttes? Kohast, kus mehed austavad naisi ja tööandja väärtustab töötajat, riiki, kus naine pole inimene ja tööandja käsitab töötajat kui asja või alamikku?

Tõsi, asjad olla vahepeal paremaks läinud, möönab Kristigi ühes jutukeses. Põhjendusi võib olla mitmeid.

Abielu rokistaariga? Vaevalt määrav, kuigi Eestis on viimase leidmine ilmselt oluliselt lihtsam kui USA-s. Seiklushimu? Kindlasti! Eriskummaline tõmme esivanemate maa vastu? Jah, eriti 1991. aastast, kui avanes unikaalne võimalus ka ise eesti koja ülesehitustöös aktiivselt osaleda. Võimalus olla suur kala väikses basseinis (autor tõdeb ise, et põdes kunagi tugevat tunnustamatuse sündroomi), mitte väike kala suures USA basseinis.

Ja lõpuks veel paar momenti, mis väärivad tähelepanu. Näib kummaline, et kaunis ja ilusa eesti nimega Kristi ei kirjuta eesti keeles. Mulle tuli see suureks üllatuseks. Au tõlkija Tiina Augile, kes on suutnud autori mõtteid täpselt väljendada. Ja veel.

Mul on Kristi jutukesi lugedes temast veidi kahju, et ta pidi siin just selliste meeste ja sellise seltskonnaga kohtuma ja elama, mis ei olnud ilmselt meelakkumine (teosest jääb mulje, et elu Eestis on üks suur hädaorg). Aga üllatused ei lõpe. Nüüd astub Kristi veel ühe huvitava sammu. Ta on saanud juba nii tugevaks, et toob siia “õudusunenägude” maale koolitusele ka oma uue ameerika mehe. Luik näib olevat väsimatu. Jääme siis põnevusega tema uusi seiklusi ootama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare