Urmas Kibuspuu lühike elu väärib pikka kroonikat

 (1)
Urmas Kibuspuu lühike elu väärib pikka kroonikat
Urmas Kibuspuu Jaan Tatika rollis telelavastuses „Kuulsuse narrid”, 1982Heidi Maasikmets

Särava noore näitleja elu katkes enneaegu, ent vähese ajaga suutis ta jätta sügava jälje.

Rait Avestiku raamat „Urmas Kibuspuu. 31 aastat” räägib näit­lejast, kes jõudis oma tööd teha vaid kümme aastat. Ent ta jättis endast maha legendi, mis on suurem ja tähendusrikkam kui mõnelgi pikkade elu- ja tööaastatega tegelasel.

See legend seab raamatule ja ka Urmas Kibuspuu eluloole raami, mis vahel mõjub ahendavalt. Tegemata rollide teema tekitab tausta, mis juhib tähelepanu tehtutelt kõrvale. Ega Rait Avestiku raamatust ei tulenegi, et Kibuspuu jõudis vähe. Kui näitleja andis oma elu jooksul Piibelehe ja Saalepi rolli, mis jäävad teatrilukku, on seda juba väga palju.

Raamatulehtede vahelt astuvad välja Kibuspuu mängitud rollid, nii nagu neid kirjasõnas tagantjärele saab esitada. Et minevikku hajunud näitlejatöö sõnadega seletamine on vähe tänuväärne ja üliraske, siis on raske siin midagi ette heita või õpetlikku lisada. Igatahes saavad raamatus esile toodud rollid hakkama sellega, et kougivad allakirjutanu mälusopist välja nähtud Haroldi, Osricu ja Sasoni lavastustest „Harold ja Maude”, „Hamlet” ja „Süütute aeg. Süüdlaste aeg”. Ja ka need lavastused on oma kunstilise koe käsitlusena meeles adekvaatselt, ainult et laiem tähendus kipub minevikku kaduma.

Vanades tähendustes tuhnimine on üldse raske töö. Sestap ongi Kibuspuu-raamatu kirju­ta­nud Avestik maadelnud rohkesti küsimusega, miks Kibuspuust sai Kibuspuu, noor näitleja, keda paljud teadsid ja hindasid. Rahva lemmik.

Raamatust leiab ka vastuseid. Osa Kibuspuu populaarsuse seletusi on seotud näitleja tööga laiatarbemeedias, sellega, et sedagi tööd sai tehtud pingutades. Ka kireva uusaastakava nalju tehti täie tõsidusega, nii et need jäid meelde ja tähendasid inimestele midagi, olgu pealegi saate sisuks pila ja naer.

Ja ikkagi, miks just Kibuspuu? Ilmselt on olemas ka mingi põlvkondlik fenomen, nii nagu hiljem sattus ühe teise põlvkonna fookusse Jan Uuspõld. Kui mingil ajal on üks või mitu näitlejat ühe põlvkonna jaoks need poisid, kelle nägu ja olemine väljendab midagi olulist, siis mis äratundmine see on ja kuidas ta toimib? Televisioon on vajalik kommunikatsioonivahend, kuid on olemas ka näitleja olemus, mingi põhjus, miks just nende inimeste naljad tekitavad äratundmise ja käivitavad kollektiivse alateadvuse. On näha, et autor jõuab nende küsimusteni, kuid kõiki vastuseid ta anda ei oska.

Teine asi on teatritöö

Natuke rohkem oleks raamatus või­nud olla ajastut, mis noort näit­lejat ümbritses. Seda Ees­ti NSV-d, kus elavad noored inimesed oota­sid telesaateid „Ilupaviljon” ja „Iluvarietee”, millega Kibuspuu ja Krjukov rahvast naerutasid. Ka aastad 1976–1985, mil näitleja Urmas Kibuspuu töötas, polnud ju lineaarselt ühesugused.

Kuid raamatust võib selline mulje jääda. Inimeste lootused-ootused muutusid. Muutus ühis­kondlik õhkkond, mis sõ­nades on abstraktsioon, kuid Ki­buspuu-suguse tundliku näit­leja jaoks tõsiasi, millega ta iga päev kokku puutub.

Huvitaval kombel tuleb side ajastuga paremini esile Ivo Linnalt saadud mälestustes-kommentaarides. Ehk siis inimeselt, kes ei olnud ise otseselt teatriga seotud.

Lõppude lõpuks on Avestiku raamat loodud ausalt, sõna saanute jutust ja faktidest kerkib tohutu hulk kilde 1970. ja 1980. aastate elust ja Urmas Kibuspuust selles. Nendes kildudes orienteerumine on jäetud lugeja teha ja see ei ole sugugi lootusetu ette­võt­mine.

Sissejuhatuses arvab Avestik oma töö akadeemiliste valdkonda, mis ei tähenda, et seal puuduks uuritava objekti isiklik elu. Seda on vajalikul määral, et tekiks inimese kuju, karakter. Inimesest jääb alati midagi ka saladuseks. Eriti veel siis, kui minnakse hauda liiga varakult.

Rait Avestik

Urmas Kibuspuu. 31 aastat

Tänapäev 2009

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare