Urmas Lattikas: ühine huumorisoon tuleb bändi kõlale kasuks
— Tänapäeval räägitakse juba klassikalise albumiformaadi ammendumisest, märksõnaks on pigem üksiklood. Sina tegid aga topeltplaadi „Ööliblika tants”.
— Saan sellest fenomenist aru – üksiklugudega on see eelis, et nad pole seotud eelneva ega järgnevaga, mida albumi puhul peab paratamatult arvestama, kuigi keegi pole kusagil öelnud, et see peab tingimata just nii olema. Aga arvan, et plaadi eelis selles ongi, et tekib mingi fluidum, tunne. Ent alles siis, kui kogu plaat on läbi kuulatud.
Aga jah, on üsna ilmne, et üksiklugu on lihtsam toota – kuigi see sõna on muusika tegemise juures pentsik, iseloomustab see üsna täpselt suure osa muusikatarbijate suhet muusikasse. Üksiklugu on lihtne kuhugi iPodi sikutada ja kui ära tüütab, teha vaid üks nupuvajutus ja seda pole olnud. Seega on album natuke nagu raamat. Kui see on hea, võtad ta ikka vahel riiulist ja lehitsed.
— Kui pika ajaga valmis topeltalbumi uuema plaadi materjal, on see kirjutatud albumi- või pigem lihtsalt lugude kogumiku plaaniga?
— See on kirjutatud just nimelt albumiplaaniga, minu soov oli, et see plaat oleks nii tervik kui võimalik ja lugude tonaalsus tiksuks kokku.
— Esimesel plaadil musitseerivad Mihkel Mälgand kontrabassil ja Tanel Ruben trummidel ning Siim Aimla, Raivo Tafenau, Mairo Marjamaa, Kadri Voorand, Jaak Sooäär, Ain Varts ja Raul Vaigla. Kuidas sa selle kahurväe kokku ajasid?
— Lihtsalt helistasin ja küsisin, kas nad tahaksid sellise plaadi peal musitseerida.
— Vean kihla, et teil oli lõbus seda plaati teha.
— Oli ikka, kuigi muusikas seda vahest otse kuulda pole (teravam kõrv ehk kuuleb ka), aga nii heade proffidega on juba sellepärast lõbus, et ei pea muusikat palju lahti rääkima – see tuleb iseenesest. Selle asemel saab mõne anekdoodi rääkida. Ühine huumorisoon on kindlalt boonus ka bändi kõlale.
— Laiemalt teatakse sind telesaatebändide kaudu. Millega sa n-ö päriselt tegeled?
— Nojah, see on ju see, mis välja paistab. Inimesele kassajärjekorras olen ikka „klaver põõsas”, mitte isegi „tähed muusikas”, mis oli saate tegelik nimi.
See oli küll jah puhtalt meelelahutuslik programm, mis algul oli väga lõbus, aga kui juba kaheksas hooaeg jooksis, muutus see üsna tükitööks ja see lõbu polnud minu jaoks enam ehtne ja nii ma ei oska. Väsisin lõpu eel. Saade kestis veel paar aastat minu osaluseta, enne kui pillid kotti pani. Igal juhul on kümme aastat ühe muusikasaate jaoks tähelepanuväärne saavutus, sest ega väikeses Eestis ikka nii palju uusi soliste peale ei tule, kuigi superstaaride veskid jahvatavad täie rauaga. Muidugi ei saa alahinnata saatejuht Mart Sanderi rolli – see saade oli ikka üsna tema nägu.
Teine kestvam teletöö on olnud laste „Laulukarussell”. Sellesse suhtun küll täie tõsidusega.
Päriselt jagan end ikkagi kirjutuslaua ja lavalaudade vahel. Iseäranis meeldib kirjutada muusikat lavastustele. Selles seob mind pikaajaline ja tihe koostöö Merle Karusooga, keda hindan väga tema pühendumuse pärast.
— Oled õppinud Eino Tambergi käe all kompositsiooni. Mis loomingulisel rindel toimub?
— Lõpetasin just muusika Andrus Kiviräha tükile „Valged daamid”, praegu on käsil üks põnev n-ö crossover-projekti plaadistus, kuhu on kaasatud massid: solistid Helen Lokuta, Mati Turi, Uku Joller, segakoor Cantus dirigent Vahur Soonbergiga, Tallinna kammerorkester ja bänd Vaigla-Varts-Ruben-Lattikas takkapihta, aga püüan nüüd natuke veel saladust hoida.
Kes ta on?
Urmas Lattikas
Helilooja ja džässipianist
Sündinud 17. augustil 1960 Tapal
•• Heliloojate liidu liige aastast 2000.
•• Lõpetas 1974 Tapa muusikakooli klaveri erialal ja 1986 muusikaakadeemia kompositsiooni erialal Eino Tambergi õpilasena. Täiendas end 1990 Bostonis Berklee muusikakolledžis (Berklee College Of Music) kompositsiooni ja džässklaveri erialal.
•• 1983. aastal asutas omanimelise džässkvinteti.
•• Kahekordne Uno Naissoo nimelise loomingukonkursi laureaat 1984 ja 1985.
