Urmas Lennuk: ma ei ole näinud, et ükski autor oma tegelast nii halvasti kohtleb nagu Luts Kiirt

 (8)
Nädal enne esietendust tehtavate proovide ajal on lavastus enam-vähem paigas. Nokitsetakse detailide kallal.
Nädal enne esietendust tehtavate proovide ajal on lavastus enam-vähem paigas. Nokitsetakse detailide kallal.Foto: Ain Liiva

Mõni asi läks Eesti rahvakirjanikul Paunvere tegelasi kujutades lappama. Aga kus viga on laita, seal tuleb Lennukil minna ja Rakvere teatri laval asjad õigesse valgusse seada.

„Kevade”, „Suvi”, „Tootsi pulm”, „Argipäev”, „Sügis” – kes ei ole neist Oskar Lutsu teostest kui mitte kõiki, siis vähemasti esimest lugenud? Urmas Lennuki meelest saadakse aga nii mõnestki tegelasest valesti aru. Ei ole hullu – mis halvasti, see uuesti!

Paunvere tegelaste elu olulisemad seigad jõuavad Lennuki kirjaniku- ja lavastajaprisma kaudu Rakvere teatri lavale juba 2. novembril. On proov ja pea nädal „Paunvere poiste igavese kevade” esietenduseni. „Nüüd tuleb lihtsalt rahulikuks jääda,” ütleb Lennuk, kui saabub paus. Ta ei muretse näitlejate pärast – lavastus on peaaegu paigas, tegeletakse detailide lihvimisega. Nii et olekski rahulik, kui pidevalt ei kerkiks üles prooviväliseid üllatusi nagu näiteks öödisko, mis võtab käest saali ja ühes sellega väärtusliku prooviaja.

Niisiis, nädal veel ja Lennuk saab rahulikult asuda kaua unistustes mõlkunud romaani kirjutamise kallale. Vestlemise ajal näeb ta õige pisut multikategelase moodi välja. Kofeiinimürgituse äärel, juuksed nagu Nukitsamehel, ent nägu ikka naerul. Magada neil päevil eriti ei jõua. Mitte, et tal uneaega üldse kuigi palju oleks: Lennuki varahommikuste ärkamiste ja kirjutamiste rutiin on juba legendi mõõtmeid saamas.

Lutsu Paunvere tegelaste lavale toomine ei ole sulle sugugi esimene kord kohalike klassikute kallale minna. Mis lugu sul Eesti tüvitekstide ja nende ümberkirjutamisega on?

Siin on mitu asja. Kui ma olen midagi lugenud ja kellegagi sellest räägin, siis saan aru, kui valesti ta seda lugenud on. (Naerab.) Suu vajub lahti ja tekib tahtmine natuke provotseerida. Näidata, kuidas oli päriselt, ent natuke ka teistmoodi võtmesse keerata. Inimesel tekib seepeale vastureaktsioon: kuramus, nii küll ei olnud ju! Ühtlasi tekib väike võimalus, et mõni eestlane võtab ehk oma maailma kõige rikkalikumast raamatukogust – nagu me nüüd teame – raamatu kätte ja loeb midagi uuesti läbi. Või isegi mitte uuesti. Ehk võtab Kivirähki või Vadi raamatu kätte. Või suisa mõne luuletaja, jumal hoidku!

Foto: Ain Liiva

Tuntud teoste uusversioonide lavale toomine ei ole ometi lihtsalt missioonitöö, et panna inimesi rohkem raamatuid lugema?

Aga eks ta sellest peale hakkab. Kui raamatut mitu korda loed, näed ju üha rohkem. See on sama nagu filmide puhul. Minu jaoks on teatris vähe naiivset aatelisust. Ma olen suur maalikunstnik Kondase austaja ja naudin kollektiivsel moel eestlaseks olemist väga. Nii nagu tantsu- ja laulupidu seda on.

Ja sellega õigustad sa siis oma…

... eksistentsi ja tegutsemist ja inimeste kiusamist.

Kui raamatut mitu korda loed, näed ju üha rohkem. See on sama nagu filmide puhul.

Kas mingil hetkel ei teki autori või publikuna küllastumust, kui taas Tammsaaret ja Lutsu lavale tuuakse?

No Tammsaare on mul tehtud, Luts on aga sisu poolest tunduvalt õhem. Ma ei uskunud kriitikuid, kes tampisid teda omal ajal selle eest, et ta on „Argipäeva” ja „Sügise” pealiskaudselt valmis visanud. Olin neid mõlemaid lugenud ja mulle ei olnud sellist muljet jäänud, aga kui nüüd neid uuesti üle lugema hakkasin ja mõtlesin, mida sealt siis võtta ja lavale tuua, siis „Sügise” algus osutus ikka päris masendavaks. Kõhulahtisuse naljad ja… Nagu oleks Kiir Lutsule midagi hirmus halba teinud ja Luts maksaks talle kätte. Ma ei ole näinud, et ükski autor oma tegelast nii halvasti kohtleb. Aga ma mõtlen, et äkki Lutsul on ikkagi süümekad ja ta saab nüüd hauas natuke mugavamasse asendisse pöörata.

„Paunvere poiste igavese kevade” proov. Imre Õunapuu kanda on Kiire senisest paremas valguses näitamise koorem. Foto: Ain Liiva

Nii et tegeled Kiire suuremat sorti rehabiliteerimisega?

Ega ta otseselt nii nüüd ka ei ole, aga seda on hea öelda, sest siis on intriig õhus. Tegelikult on Kiir ju ka inimene.

Kirjanduslik karakter on!

Ei, muidugi on inimene! Kuidas siis ei ole. Vaata näiteks Kivirähku. Ta armastab oma tegelaste hulgas isegi kõige suuremaid ullikesi ja ei tee neile kunagi liiga. Ta naerab nende üle, aga ei mõnita neid. Lutsul läks minu meelest „Sügises” ikkagi lappama. Näitleja ei saa ju ka minna lavale mõttega, et mängin halba või lolli tegelast. Igal asjal peab olema motiiv. Mulle meeldib väga koht, kus Kiir püüab Teele konksu otsa. See on ilus, siiras ja kurb koht. Seejuures tunnen, et Luts on tegelikult sümpaatne ja tahaks teda paremas valguses näidata.

Loe veel

Nii et ikkagi oled missiooniga kirjanik. Algul sütitad inimesi lugema, seejärel seisad selle eest, et koolikiusamine lõppeks. Kasvõi kirjanduslike tegelaste puhul.

Tegelikult ma usun, et me teeme kõiki asju üsna omakasupüüdlikel ajenditel. Ikka tahad teha midagi, mis natukenegi huvitaks. Kui ma näiteks seepi kirjutan („Naabriplika”– toim), siis mõtlen pidevalt, mis kampaaniad käimas on. Tahaks ikka pisut toetada, kui näiteks politseiamet helkurite kampaaniaga tegeleb. See on selline kõrvaline mudru, mida annab vaikselt stsenaariumisse tiksutada. Meie põlvkond hulgub surma trotsides maanteedel helkuriteta, lapsed võiksid targemad olla. Pealegi, kui endal parajasti ühtki mõtet ei ole, siis haarad kasvõi kampaaniast kinni. Nii et teistpidi aitab see ka mind.

Äkki Lutsul on ikkagi süümekad ja ta saab end nüüd hauas natuke mugavamasse asendisse pöörata.

Lutsu puhul on sul jäänud kripeldama kohad, millest valesti aru saadakse. Äkki tood mõne näite?

Kasvõi see, et Teele oleks Kiire võtnud kosilaseks justkui puhtast kättemaksust. See ei saa ju nii olla. Ükski naine ei hakka totakaga kihluma lihtsalt kättemaksust, tal peab ikka mingi põhjus olema. Lutsul on see ridade vahele peidetud, aga ega seda lihtne välja lugeda ei ole. Teelel on hirm üksi jääda ja eks see on neil Kiirega ühine. Keegi ei sünni olema külm ja kalk mees või naine. See koorik moodustub elu jooksul ja selle all on põhjused. Kuskilt paistab alati inimlikkus välja. Ma usun, et isegi sadistidel, ehkki ma ei ole kunagi kohanud sadisti, kes tutvustaks mind oma õrnema poolega.

Miks näitlejad laval bändi teevad?

Sest mul on viimastel aastatel olnud suur igatsus naturaalse eesti muusika, folgi või, ütleme siis, Kulno Malva muusika järele. Elava muusika puhul, ükskõik kui halvasti seda mängida – mitte, et nemad seda teeksid – , on vahetuse moment ilus ja jõuline. Laval näeb see välja nii, et nooruses, „Kevade” ajal, tehakse metsikult bändi, vanaks jäädes jääb seda järjest vähemaks. Nii nagu päris eluski. Madis Mäeorg, kes Arnot mängib, elab hingepiinu trummidel välja. Trumm on üldse ilus pill, kui seda ohutust kaugusest kuulata. Aga küsi nüüd, kuidas ma end tunnen!

Tarmo Tagamets Foto: Ain Liiva

Kuidas sa end tunned?

Nagu üksikema, kes on lapsega üksi jäetud ja ei jõua isegi duši alla.

Aga miks üksi jäetud ehk miks sa valisid selle tee, et ise kirjutad ja lavastad? Ei julge teksti teiste kätte jätta?

Ma olen vist üsna autoritaarne. Kui olen tekstikirjutajana proovides käinud, siis püüan hästi tolerantne olla, saada aru, mis suunas on mindud ja siis seda toetada. Aga lavastajana olen ma rohkem käsitöölise tüüpi. Mulle meeldib nokitseda selle kallal, miks midagi juhtub ja näidata seda nii, et ka Ahto 34. reas sellest aru saaks. Teater on näitav kunst. Võiks siis midagi näidata ka.

Aga üksikemade seisundist saan ma tõesti aru. Duši alla ei jõua sa mitte sellepärast, et füüsilist aega üldse poleks, vaid sellepärast, et kui see aeg kord tekib, siis istud lihtsalt ja ei tee midagi. Mul, erinevalt üksikemadest, saab see protsess nüüd peagi läbi, mitte ei kesta pikki aastaid. Tegelikult on mul trupis ka hea sõber ja võitluskaaslane – Tarmo Tagamets, kes ei lase mul hukka minna.

Midagi see protsess sulle ilmselt annab, et kõike väärt on?

Ei tea. Lõpus ei saagi aru. Alguses tundub alati, et nüüd lõpuks sünnib ime. Siis teed ära ja saad aru, et imet ei sünnigi. Seejärel mõtled, et kurat, kunagi ei tee enam midagi. Siis näed jälle võimalust ja… Ma saan peagi viiskümmend, aga ikka mõtlen, et ükskord võiks see ime tulla. Kogu aeg on tunne, et midagi jääb puudu, peab ikka korra veel tegema.

Pigem Lennuk kui Urmas. Miks? „Sest Urmas on üks lollimaid nimesid maailmas. Kui kunagi suren ja Jumal mulle kuskil väravate vahel vastu tuleb, siis ma loodan, et ta ütleb mulle ka Lennuk.” Foto: Ain Liiva

Näidendisse oled põiminud ka ühiskonnakriitikat. Vähemasti proovis nähtu põhjal tundub, et näiteks Tõnissonist on saanud selline EKRE tüüpi mees, kellele Toots laval ütleb, et ega kõike ka vihata saa, mis võõras tundub.

Tegelikult ma ei ole Tõnissoni vastu nii kriitiline. Kui minna Lutsu romaane pidi, siis Tõnisson tuleb Vabadussõjast tagasi ja tal on tohutud seljavalud. Temas on kibestumust. On ka üks stseen, kus tema jaoks pole vahet, kas sakslased või venelased – kõigi vastu tuleb võidelda. Üliaatelisus areneb äärmuslikuks vaateks, mille kohaselt peamegi olema väga natsionalistlikud ja kaitsma kõike, mis algab E-tähega. Aga samas Tootsi ta ju kuulab, mitte ei hakka temaga kaklema.

Pilti laiemalt vaadates ei ole realistlik, et jääme eestlastena mingisse autonoomiasse, katseklaasi elama.

Eks omaaegsete vapside ja praeguse EKRE vahele saab paralleele tõmmata küll. Aga need hirmud ja viha on minu jaoks inimlikult mõistetavad. Ei olegi lihtne leppida, et keegi tuleb ja võtab meilt midagi ära. Pilti laiemalt vaadates ei ole realistlik, et jääme eestlastena mingisse autonoomiasse, katseklaasi elama. See oleks veel õnnetum variant, kui oleksime kuskil inkubaatoris hoitud näide väikerahvast, kes võib välja surra. Siin on midagi sassi läinud, kui keegi tunneb, et mida tumedam nahk, seda tumedamad on inimese mõtted. Ma ei tea, kust see tuleb. Ma saan aru, aga ma ei saa aru…

Teisalt eks ma ise ju nutan meie oma raha taga. See oli ilus raha, see oli üks meie iseseisvuse alus. Aga kui ma praegu näen, kui palju ratsionaalsem ja odavam on meil olla euro peal, siis kaine mõistus tõrgub krooni taga nutmast. Me ei ole nii rikas rahvas, et saaksime endale oma raha lubada lihtsalt ilu pärast. Meie vabadus ei ole meie enda määrata, vaid selle, mis tujus on üks või teine naaber. Oleme juba kord sellises lollis geograafilises kohas. Kui tahame ise kõike otsustada, siis peagi ei ole meid enam midagi otsustamas. Meie esivanemad olid natuke laisad, oleksid võinud ikka vähe edasi, kuhugi Norra poole minna. Seal oleksime rahus teistel jalust ära olnud, aga no hea, et niigi kaugele jõudsid, mitte kuhugi Pihkva taha pidama ei jäänud.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare