Urmas Ott: duelli teiega ei kujuta ma ette
Neljapäeval, 23. aprillil, Urmas Oti sünniaastapäeval, esitles kirjastus SE&JS isikuraamatut Fred Jüssist. Raamat algab Urmas Oti möödunud aasta 7. septembril tehtud intervjuuga Fred Jüssiga. See on Oti elu viimane intervjuu ja ühtlasi ka tema viimane uusteos kodukirjastuses SE&JS. Lisaks on raamatus Jüssi esseed, artiklid, märkmed ja fotod. Kirjastaja Sirje Endre seadis endale ülesandeks panna raamatust kokku mosaiik legendaarsest loodusuurijast ja -fotograafist Jüssist, mister Fredist, nagu jõudis selle raamatu pealkirjaks veel panna Urmas Ott. Kuid tundub, et kokku on saadud tervik.
Raamatut sirvides valdavad mind kahetised emotsioonid. Esiteks on tegemist Urmase viimase intervjuuga enne tema surma ning seetõttu omavad mõned Urmase küsimused ja mõtted nüüd hoopis teistsugust tähendust, kui nad omanuksid seda siis, kui ta veel elaks. Teisalt on Urmas valinud intervjueeritavaks niivõrd salapärase ja huvitava inimese – Fred Jüssi – kellele ta intervjuu käigus isegi tunnistab: „Sest intervjuu teiega, see on nagu kõrgem pilotaaž. Umbes nagu jutuajamine Eesti peapiiskopiga.” Urmas kahtleb, kas ta suudab Jüssilt ka midagi sellist küsida, mida avalikkus veel ei tea, ning mõlemad arutavad, kas sellest kujuneb nendevaheline duell või mitte. Kuid Urmas on ju alati küsinud küsimusi, mida teised ajakirjanikud pole osanud või julgenud küsida. Ning nii kujunebki Urmase ja Fredi vestlusest välja mitte tavapärane küsimus-vastus intervjuu, vaid intellektuaalselt huvitav ja mõlemaid pooli avav keskustelu, kus otsitakse vastuseid ja sõnastusi elu väärtustele ja sellele, kuidas neid üles leida või mis need üldse on. Meediamaestro Ott elas oma näilise ekraaniavatuse taga ju võõrastele kättesaamatut varjatud elu, ta elas oma privaatsuses, mis oli avatud vaid vähestele valitutele. Kes tahab teada Urmasest – kes ta tegelikult oli – leiab Urmase siit intervjuust üles. Ta on siin vägagi palju ennast avanud.
Kes otsivad raamatulettidelt tavapäraseid elulooraamatuid, kus lihtlausetega räägitakse lapsepõlvest, kooliteest, esimesest armastusest, lahkuminekutest ning edasisest karjäärist, siis neil pole mõtet end selle teosega koormata. See raamat on mõeldud neile, kel on soov loetu ja iseenda elu üle mõtisklema jääda. Valisin lugejaile välja mõned lõigud raamatust. Otsustage ise!
Katkend Urmas Oti intervjuust Fred Jüssiga:
U. O.: /- - -/ Aga kavatsen kindlasti teilt küsida midagi niisugust... harilikku, midagi päris tavalisi asju. Tunnistan kohe alguses teile, et minule üldse meeldib niisugune, no, väikekodanlik huvi. Ja niisugused madalad huvid ja uudishimu, ma loodan, et see on levinud ka lugejate hulgas, kes tahavad teada teie tegelikust elust. Sest teie tundute olevat inimene, keda huvitavad ainult... nii-öelda kõrged mateeriad, loodus, rabad, mets, ja... teid ei huvita näiteks see, kas buss on ära läinud või mis must nüüd saab! Või et jalad on märjad või raha on otsas või et mingisugune ebameeldiv asi juhtus ja nii edasi.
F. J.: Kui seisan märgade jalgadega maantee ääres ja buss kihutab peatusest mööda, ees silt „Vabu kohti ei ole”, siis huvitab mind isegi väga, kas mõni mööduv auto mind üles korjab või mitte. 1971. aasta kevadel külmetasin kord ligi viis tundi Tartu maantee ääres, enne kui üks veoautojuht mu peale halastas. Kõrgematest sfääridest maantee äärde jõudnud mees ei näe oma kodinatega just eriti usaldusväärne välja. Ja miks see peakski olema teisiti.
U. O.: Aga sellepärast, et teie mõtlete hoopis nagu teistsugustes kategooriates, kuigi ma seda tegelikult ei usu. Ja ma tahangi intervjuu lõpuks iseenda jaoks selgusele jõuda, kas see müüt, mis teie ümber on, kas see on juhuslikult nii kujunenud või te olete seda ise ka kujundanud. Sest väga paljud ju tänapäeval tegelevad sellega. Et ennast positsioneerida.
/- - -/
F. J.: Ma tean juhust, kus liinibuss oli Tartust teel, mulle on sellest rääkinud bussis olnud inimesed, kell seitse lükkas bussijuht bussi tee äärde, lülitas mootori välja – kümme minutit kuulati „Linnuaabitsat”. Siis pani juht mootori jälle käima ja sõitis Tallinna poole edasi. Aga terve bussitäis rahvast istus kannatlikult ja keegi ei torisenud, et mispärast meil on kümneminutine paus.
U. O.: Väga kihvt! Selliste haruldaste momentide nimel, eks ole... see ongi elu.
Selle nimel tasub elada.
Katkendeid Fred Jüssi esseedest raamatus „Mister Fred”
Nägin Eestit
/- - -/ Selleks, et vastata küsimusele, mis teeb Eestist Eesti, peab nägema Kõrvemaad. Ja mitte ainult. Veel peab mäletama kaheksateistkümne-aastase nooruki esimest muljet Pühajärve hingematvast ilust ja jälgmina sadade nahkhiirte lendu suveöös jõe kohal Suure Taevaskoja kalju all. Ja rändama Emajõe suudmeala soodes ning Alutaguse rabades ning vanades metsades.
Õigupoolest oleks tore veel niita hästi teravaks käiatud vikatiga lõhnavat heina mõnel Hiiumaa või Ridala kandi puisniidul ja sõita jalgrattaga Vooremaa ning Saaremaa teid. Hea oleks ka seilata pisikese purjepaadiga Väinamere laidude vahel ja istuda mõnedki päevad Vilsandi kaljudel varjetelgis, et vahtida linde. Ei teeks halba pisut sisse hingata Peraküla luitemännikute õhku ja jääda mõnes Laeva kandi sookaasikus kevadise vihmahoo kätte.
Katkend Kõrvemaa metsas tudengitele peetud loengutest
Vaikus kui loodusvara
/- - -/ Me kuuleme ülelendavat lennukit, aga võib kuulda ka ülelendavat lindu. /- - -/ Mäletan, et kui mina alles poiss olin, siis meil olid koolis niisugused küsimused: mis on kõige suurem müra ja mis on kõige suurem kiirus. Mulle tuleb meelde, et suurim vaikus pidi olema siis, kui kass läheb kummikingadega üle pärsia vaiba. See pidi olema kõige suurem vaikus.
/- - -/ Tõelise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed väga sageli siis, kui seda enam ei ole. See on umbes nii, nagu tervisega, mille kohta öeldakse, et tervis on haige inimese kõige kallim vara. Või nagu õnnega, mille kohta ma olen kuulnud öeldavat, et õnn on see, mida ei ole kunagi, aga mis ühel päeval sulle selja keerab.
U. O.: /- - -/ Kõige hullemaid asju hakkab veel juhtuma siis, kui inimene on surnud. Uskumatu, kuid tihtipeale see, mida keeratakse kokku kas või mõnes nii-öelda mälestussaates või artiklis, ei kannata mingisugust kriitikat, et mitte öelda: on absoluutne jama. Kusjuures räägivad need, keda see inimene ise eluajal silma otsaski ei kannatanud.
/- - -/
U. O.: Ma pean teile ütlema, et ainus asi, mida ma tunnen – me rääkisime siin Mercedestest ja BMW-dest – ma ei välista seda kõike, aga ainus asi, mida ma praegu tunnen, et mis tõesti on elus väärtuslik, need on muljed. Kui ka kõik ükskord kaob, jäävad siiski muljed.
F. J.: Muljed, jaa.
U. O.: See, millest just rääkisime. Näha Lõuna-Aafrikas sealtsamast lähedalt rannal hülgeid, näha neid pingviine jalutamas rannaliival...
F. J.: Jaa-jaa.
U. O.: ...mingi sisalik jookseb Hea Lootuse neemel mööda treppi ja mina, sandalettides, mõtlen hirmuga: kas ta on mürgine, kas ta võib mind hammustada?
F. J.: Väärtuslik on ta muidugi kahes plaanis – see mulje. Ta on siis väärtuslik, kui sa oled võimeline oma muljest tegema teise inimese mulje.
U. O.: Sa pead suutma seda edastada?
F. J.: Edastada, jaa. Et oma elamusest teha teise inimese elamus.
/- - -/
U. O.: Fred, no öelge ometi, see on suur oskus – olla õnnelik?
F. J.: Jaa. Kui oled kogetust püüdnud õppida, oma elukogemusi aknast välja ei viska.
U. O.: Aga ma tahaksin siiski küsida, kas te oskate – ja mil moel? – olla alati õnnelik? Kui sa tegelikult saad aru, et neid asju, mida sa siin elus veel võid teha ja saad teha, et neid jääb järjest vähemaks? Ma räägin endast.
F. J.: Nii.
U. O.: Kui neid asju, mida sa enam ei või ja ei suuda...
F. J.: Minu käest on seda vahel küsitud.
U. O.: No näete, ma ei ole mitte millegagi originaalne!
F. J.: On küsitud ja ma olen mõelnud selle peale. Et kas sul ei ole kahju? No mina enam suure seljakotiga rappa ei lähe. See on päevaselge. Ja ma tean, et ma enam niisuguseid retki ei tee, kui ma tegin oma elu parimatel päevadel.
U. O.: Olümpiavõitjaks ei tule ja Nobeli preemiat ilmselt ei saa. Pulitzeri ka mitte.
F. J.: Paraku. Et kas ei ole kahju, et need ajad on möödas?
U. O.: Jaa, möödas.
/- - -/
U. O: Teate, ma olen ju kohtunud linnuvaatlejatega. Kuigi see ei ole päris seesama, millest teie räägite. Esimest korda olen füüsiliselt näinud lennukitäit linnuvaatlejaid kusagil Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kus olid tookord küllalt rasked olud selles mõttes, et see oli mingisugune savann, pikk... rohi, põõsad, umbes tee, hirmuäratav oli. Tähendab, mõnes kohas oli väga kena ja liivane ja kuiv, umbes nagu Käsmu metsaalune, aga siis läks hirmsaks padrikuks kätte.
Seltskond oli tulnud Kanadast, terve lennukitäis linnuvaatlejaid! Neil oli aparatuuri, binokleid ja kaameraid ja igasugu kaadervärki, no, minu arvates igaühel vähemalt nelikümmend kilo! Kui me kohtusime, siis ma küsisin, et kas natuke nagu liiga koormav ei ole? Et see on ju teile füüsiliselt raske: kohutavalt palav, igasugused putukad ja värgid..., ma üldse ei räägi puukidest, kõik kokku kurat teab mis! Nad ütlesid mulle, et vastupidi – see on kõige suurem nauding, mis üldse olla võib!
...Ta sätib end sinna rohu sisse pikali ja sihib oma binokli välja ja tardub... On absoluutselt teadmata, kas see, keda ta ootab ja keda näha tahab, sinna üldse kunagi tuleb või ei tule. Ilmselt ei tule – vähemalt mitte senikaua, kuni tema seal on! Nii et see on tegelikult kuratlik mäng iseenda närvidega.
F. J.: Jaa, see nauding on mulle tuttav. Mõõtkava on muidugi teine, aga skeem on tuttav. Ma olen ka istunud ja oodanud ega tea, kas tuleb või ei tule. Täna ei tule – no tuleb homme! Homme ei tule – tuleb ülehomme.
U. O.: Kunagi ta, kurat, peab ju tulema!
F. J.: Kunagi ta peab tulema. Ma olen istunud ühes tedreonnis seitseteist hommikut selleks, et kätte saada üks terviklindistus tedremängust. Mikrofonid olid välja pandud. No, iga kord muidugi mõtled, et... Mitte järjest ei olnud, lugesin lihtsalt hiljem kokku: mul kulus seitseteist hommikut selleks, et see helipilt kätte saada, mida ma tahtsin.
/- - -/
F. J.: Kui kunagi hakkasin Noorusele kaastööd tegema, selgitati mulle, et sinu sõna, kui sa selle oled lendu lasknud, sinu pilt, mis on avaldatud – selle üle sinul enam võimu ei ole. See hakkab elama iseseisvat elu ja sellega peab arvestama. Ja sellepärast olen püüdnud ikka meeles pidada – ma olen p ü ü d n u d meeles pidada seda vastutust, mis mul on, kui ma lähen avatud mikrofoni ette või istun kirjutuslaua taha. Ma vastutan siiski selle kõige eest, mida ütlen või kirjutan. Seda olen püüdnud meeles pidada.
U. O.: Kas see koormab teid?
F. J.: Ei, see kohustab mind.
/- - -/
F. J.: No, ja siin me nüüd siis istume koos. Ja pean kohe ütlema, et mina mõistan intervjuud mitte kui duelli, mitte nii, nagu Lembit Lauri seda omal ajal mõistis. Tema oli niisugune mees. Ma juhtusin kuulma ühte intervjuud temaga stuudios, teda küsitles Andrus Saar ja siis Lembit... (mina olin foonikas parajasti), siis ta väljendas väga selgelt seda mõtet, et intervjuu on duell. Olen hiljem selle peale palju mõtelnud. Mulle ei meeldi duellid ja ma kas võtan vastu selle kui koostöö või lükkan tagasi, kui ma haistan, et sealt võib tulla duell. Nüüd, kus me siin lõpuks koos istume, ma ei arva, et meie tänasest kõnelusest just mingisugune duell kujuneb.
U. O.: Ei, kindlasti mitte. Vähemalt see formaat (nagu tänapäeval öeldakse), see ei ole see..., see ei ole duell, ja ka mina ei kujuta antud juhul ette, et meil võiks olla mingi duell. Muidugi Lembit Lauri, legendaarne Lauri, jah, temale ma mõtlesin tänagi – tulles siia. Kui läksin kodust ära oma treppi mööda alla hoovi auto juurde – need kuuskümmend kaheksa pikka astet, meie majas lifti ei ole – siis ma mõtlesin Laurile. Ja ma mõtlesin seda, et tegelikult oli ta kuratlikult kaval: ta lõi ühe sellise omapärase, imeliku žanri. Sest mida ta tegelikult tegi? Ta lõikas intervjuust välja kõik küsimused. Ja hiljem kuulajale tundus, et kogu jutt voogas ja voolas ning kõik oli niivõrd fantastiline, et kuidas ometi Lembit Lauri suudab inimese rääkima panna! Tegelikult lõikas ta lihtsalt iseenda välja.
See nüüd vastab täpselt sellele klauslile, mida on minus vähemalt püütud kultiveerida läbi kogu mu sattumisaja meediasse sel Nõukogude võimu viljakal perioodil, no umbes nii, et kunstnik peab olema erakordselt tagasihoidlik inimene. No nii tagasihoidlik, et ta vajub nagu huumus kusagile kurat teab kuhu ja temast ei jää mitte midagi alles! Ma ei saa aru, mida see tähendab? – Või miks, mispärast peaks ennast intervjuust välja lõikama? Ma olen ju intervjuu tegija. Konkreetne talk-show on mu looming. Teos, mis on kaitstud autoriõiguse seadusega.
Urmase ja Fredi intervjuu lõpp
U. O.: Fred – ega te jumala eest täna, kui ilm hakkab vaikselt pimedaks tõmbuma, ega te ometi jalgrattaga siia ei tulnud?
F. J.: Jaa, tulin küll!
U. O.: Ärge jamage, tõsiselt või!
F. J.: Jaa-jaa.
U. O.: Teil on kuskil siin kirjastuse ukse taga jalgratas?
F. J.: Ei, ta on mul hoidlas.
U. O.: Tõsi või!
F. J.: Ja siis ma sõidan sellega rahulikult mööda Liivalaia alla.
U. O.: Mis te nüüd nalja teete!
F. J.: Ei tee, ma ju kogu aeg liigun jalgrattaga. Ma lähen muidugi jalgrattaga. Lähen Stockmannist läbi, ostan paki võid veel. Nägin kodus, et või on otsas. Stockmannis on jalgrattahoidla ning mul on trosslukk. Ja kodaralukk on ka. Mul on niisugune tore naisterahva ratas: korv on ees, seesugune läikiv must mära…
U. O.: Tõsi, jah?
F. J.: Jaa. Ostsin ükskord ühe sellise, vanamehel mugavam sadulasse ronida.
U. O.: Kas tagarattal on ka see seeliku... no, see niisugune võrk?
F. J.: Jaa, see võrk on ka.
U. O.: Minu arust on see õudselt seksikas!
F. J.: See on nii tore, ma naudin seda. Ratast muidugi, mitte võrku.
U. O.: Fred – ma väga tänan teid!
F. J.: Mina tänan ka.
U. O.: Ma tänan – mulle oli teiega vestlus erakordselt huvitav. Ja ma loodan, et neile inimestele, kes seda hiljem loevad, samuti. Et nad saavad siit midagi uut teada mitte ainult teie kohta, vaid ka iseenda kohta. Mis on minu meelest ju raamatutes kõige olulisem, eks ole.
F. J.: Jaa. Asi on ka selles, et – nagu ma alguses ütlesin – neid kirjastajaid on nüüd vist küll kolm, kes mu ümber on...
U. O.: ...tiirelnud.
F. J.: Jah, tiirelnud ja kes on valmis kohe kõigeks, koos minuga vaata et teise maailma otsa tulema, oma kulu ja kirjadega, et ikka just nimelt tema saaks minust raamatu kirjastada. Sirje on lähenenud sellele kuidagi teistmoodi ja Sirjega mul tekkis niisugune raamatu-suhe just [mu naise] Helju kaudu. Ja sõbrad on öelnud mulle ka, et on aeg, et sa peaksid siiski raamatule mõtlema. Et need kõnelused ja sinu lood ja kõik, mis on olnud.
U. O.: Saan teist täielikult aru. See on ikka suur asi, kui oma raamat on riiulis.
F. J.: Võib-olla ka see, jaa. Juri Lotman ütles kunagi, et selleks, et mõtelda, on vaja kahte inimest. Jah, selleks, et mõtelda... Ma olen praegu nüüd selle teiega kokkusaamise jooksul järsku leidnud ennast mõtlemas... Need mõtted on nagu linnuparved. Üksi olles jääd nendega hätta, lendavad lihtsalt laiali ja sa ei saa kuidagi neil silma peal hoida. Võimalik, et raamat on lugeja jaoks teise inimese rollis, aitab natuke mõtelda või kaasa mõtelda.
Katkend Fred Jüssi esseest raamatus „Mister Fred”.
/- - -/ Eestis on paiku, kuhu kunagi ei ole ulatunud võim. Neisse paikadesse ei juhata ükski kaart, ka kõige uuem maanteede atlas mitte. Niisuguseid paiku on võimalik ära tunda üksnes usu varal, püsivaks eluks nad paraku ei sobi. Ent kord leitud ja hoolega saladuses hoitud, aitavad need salapaigad korrastada ning tasakaalus hoida riiki meis endis, sündigu siis Eesti piiril või parlamendis mis tahes. Nii on, kui usud.
Raamatukatkete avaldamiseks on Eesti Päevalehel kirjastuse SE&JS luba.
Mister Fred
Kirjastus SE&JS
Isikuraamat Fred Jüssist
Urmas Oti intervjuu Fred Jüssiga (Urmas tegi intervjuu 7. septembril 2008, intervjuu pikkus raamatus on 135 lk.)
Fred Jüssi esseed, artiklid, märkmed, fotod
Raamat on neljavärvitrükis, 280 lehekülge
