Urmas Vadi: elu on tegelikult ilus
••Mis andis sulle selle raamatu kirjutamiseks algtõuke? Kust on pärit nägemuslikud ahvid ja Austraalia väliseestlasest kirjanik?
Selle tõuke andis krooniaja lõpu elu siin Eestis, reis Austraaliasse ja sealsete eestlaste nägemine ning tagasi tulles kodueestlaste nägemine. Austraalias kohtusin ma peamiselt väga eakate või tööviisaga aastaks Austraaliasse tulnud noorte eestlastega. Need maailmad, nägemused eestlusest, oma rahvuslusest ja identiteedist läksid teineteisest lahku nagu koera pea ja saba. Konkreetse tõuke sain ma aga üht poolpimedat väliseesti härrasmeest lennujaama sõidutades ja sellest, kuidas ma kiirteel ekslesin ja pidin vana mehe peaaegu lennukist maha jätma. Kui olin temaga kiirteel pool tundi tiirutanud ja aeg muudkui läks, küsis ta viimaks, kas me oleme juba lennujaamas. Mul tekkis küsimus: kus on selle vana väliseestlase lennujaam, kus on tema Eesti? Mis puutub aga ahvidesse, siis neid ahve olen ma ise unes näinud. Need ahvid võivad olla lihtsalt uni, lihtsalt ahvid, aga nad võivad olla ka midagi muud.
••Peategelane John ei pea ühel hetkel vastu nõuetele, mida talle kui mehele ja kui eestlasele esitatakse. Ta langeb depressiooni ja saadab siis kõik kuradile. Kas heteromehest valge eestlase elu lähebki järjest raskemaks?
Võib-olla läheb, aga võib-olla on see heteromehe soigumine, et tal on raske. Aga praegusele olukorrale ja meie ühiskonnas ja mõtlemises viimase kahekümne aasta jooksul toimunud muudatustele tahtsin ma küll osutada. Piiride ja infoallikate avanemine, iseseisvus, Euroopa Liit, NATO, kartulikoored, suhkruvatt, majanduse tõus ja lõhkikärisemine, viie rikkama riigi hulka pääsemine ja nii edasi. Mäletan ju isegi, et väga lühikese aja jooksul on toimunud olulised muudatused. Muutunud on arusaam meie rahvusest, riigist ja maailmapildist üldse. Minu jaoks on oluline neid muutusi näha ja anda sellele ka kunstiline peegeldus, sest ma olen kirjanik. Ma võin tahta kirjutada ainult lilledest, inimhinge headusest või oma unenägudest, kuid ikka tuleb sinna sisse mind ümbritsev reaalsus. Ma ei saa jääda puutumata sellest, et kusagil on mingi ämm, kes annab raha.
••Tartu Postimehes nentis kriitik Sirje Õim „Tagasi Eestisse” lavastuse kohta, et seal toimus mõttetu ropendamine ega olnud aru saada, kus oli positiivne programm. Kuidas sa end kaitsed?
See roppuse teema on juba ära tüüdanud. Ma ütlen ausalt, ma pole kunagi oma tekstis lihtsalt rõvetsenud, selleks et oleks lihtsalt nilbe ja vastik. Aga minu tekstides tuleb ette olukordi, kus tuleb öelda välja perse või sitt Ja siis tulebki nii öelda. Kui me ütleme selle asemel pepu või ekskrement, siis pole selle tähendus enam see. Igal sõnal on oma varjund. Ja kui me lükkame selle mingi eetikahöövliga maha, siis kaotab ka keel. Positiivne programm on mul minu meelest täitsa olemas. See puudutab Eestit või siis inimeseks olemist. Aga ma ei ole moralist, kes ütleb: „Inimesed, minge maale elama! Inimesed, õnn peitub lihtsates asjades!” Ma olen kirjanik, kes kasutab kujundlikku keelt ja jätab ka lugejale tõlgendamisruumi. Positiivne programm peab tulema lugejas endast.
••Kas sa oled üldiselt täheldanud, et naissugu sinust kui kirjanikust hästi aru ei saa?
Ei, vastupidi, mul on päris mitmeid naisfänne. Ma arvan pealegi, et naised loevad rohkem kui mehed. Igatahes teatris käivad naised raudselt rohkem kui mehed.
••Kunagi ütlesid intervjuus, et kirjanik peab lihtsalt andekas olema. Aga oled sa siiski oma kirjutamisoskusi teiste inimeste abiga lihvinud? Näiteks mõnel kursusel?
Kindlasti olen lihvinud ja arenenud teiste tekste lugedes, teiste inimestega tekstidest rääkides. Kui ma alustasin, siis sattusin sellisesse kooslusesse nagu NAK, kus olid Kivisildnik ja Kauksi Ülle ja Ruitlane ja Contra ja fs ja Ilves ja Veiko Märka. Kui palju me seal teiste asju otseselt analüüsisime… Aga see suhtlus ja läbikäimine ise oli kuidagi oluline. Mina olen küll selle poolt, et loovkirjutamine võiks juba põhikoolis olemas olla, mitte ainult kirjandi kirjutamine. Võiks olla ka kirjanduskoolid ja ülikoolides võiks olla loovkirjutamise kursused nagu Ameerikas.
••Üldiselt liigituvad su teosed maagilise või mütoloogilise realismi hulka. Mis sa arvad, kas sul tuleks välja päris realistliku olustikuromaani kirjutamine, selline, kus ei oleks kõnelevaid ahve? Oled sa proovinud?
Oma arust ma tegelikult olengi väga realistlik kirjanik. Olustikune ega argine vist küll mitte. Tegelikult tahangi öelda, et meie elu ja võimalused on suuremad kui vaid nõme ülemus, väike palk ja niisked talvepuud. Elu on tegelikult ilus ja inimesed on head. Ja sellepärast, et seda öelda, ongi vaja sellised ahve ja kloune ja deemoneid, kes seda argiolluse pilti veidi laiemaks ja värvilisemaks muudaksid.
••Mis sul teoksil on?
„Nii raske on olla mees, nii raske on olla toimetaja ja kirjastaja, nii raske on olla oma vanemate poeg, olla eestlane, hea tantsija, ajada õiget asja!” Nii hüüatab romaani peategelane John. Pärast depressiooni langemist lööb John kohustustele käega ja sõidab Austraaliasse otsima väliseesti veidrikku, kelle kirjutatud metsavennaromaan kipub ka raamjutustusse imbuma. Eelkõige otsib John siiski iseennast ja meelerahu nagu korralik palverändur kunagi. Seda kolme ahvikujulise ja kõneleva hallutsinatsiooni kiuste, kes teda kogu teekonnal saadavad. Vadile omaselt toestavad groteskset fantaasiat realistlikud karakterid ja elust võetud olustikukirjeldused. Dialoogidest käivad läbi tuntud kultuuritegelaste nimed ja John ei tööta väljamõeldud nimega kirjastuses, vaid Koolibris. Eks reaalsuski on iseenesest piisavalt kummaline. Näiteks lugu väliseestlasest, kes keeldus oma tütart Munni-nimelisele austraallasele mehele panemast, on Vadi varem meedias tõsiloona jutustanud.
Loo moraal jääb üsna lahtiseks, ent autorit ei saa süüdistada ka ähmases kunstipanemises, nagu Johni poolt põlatud eesti mängufilme, kus „naine jookseb paljalt lumes ja karjub”. Ehk on põhitõdemus selles, et igaühel on oma sisemised ahvid, ütlevad ahvid Johnile. Ja mis siis, las nad olla, lisab psühhiaater. Kaarel Kressa
