Urmas Vadi otsib kolme Elvise kaudu elu mõtet



Muusikal “Georg” räägiks justkui Georg Otsast, film “Kohtumine tundmatuga” näitaks justkui Mati Talvikut, VAT-teatri “Elvis oli kapis” tegeleks justkui Elvis Presley personaalküsimusega. Aga ei räägi, ei näita ega tegele. Kirjanik Urmas Vadi ütleb, et tema tegelaste väline sarnasus ajalooliste isikutega pole hoopiski oluline – tähtis on, mida tema tegelased teevad, mõtlevad ja tunnevad, kirjutab Kaarel Kressa.


illest räägib näidend “Elvis oli kapis”?

— Ta võiks justkui rääkida Elvis Presleyst, aga see ei ole muidugi õige. Seal näidendis on küll kolm, mingite mööndustega isegi viis või rohkemgi Elvist, aga see ei ole minu jaoks oluline. Mulle ei meeldi Elvise muusika, see ei ole minu elu juhtinud. Mind huvitab lihtsal Elvise kuju, mida tegelikult saab ükskõik kellele külge pookida. Elvise kuju on lihtsalt lisaväärtus. See, millest näidend tegelikult räägib, on küsimus, kuhu me, inimesed, üldse läheme. Mis saab, kui me oleme endast väsinud, ja mida üldse endaga peale hakata? Need on justkui ehmatavad küsimused, aga mina ja Aare Toikka oma lavastuses, mille üle ma olen väga rõõmus ja uhke, oleme suutnud need painavad küsimused loo hoo sisse mahutada. Ega rohkem ei saagi midagi ütelda, sest siis oleks kõik ära öeldud. Teatavas mõttes on see tekst ja lavastus nagu kriminull, kus oluline on ka see, mis siis lõppeks saab ja juhtub. Sellest rääkimine oleks sama hea, kui telediktor pilgutaks enne “Miss Marple’i” algust silma ja ütleks: pidage silmas pruuni mantliga meest. Tema ongi mõrvar!

— Kuidas läks kolmapäevane esietendus? Kas viis, kuidas lavastaja ja näitlejad näidendiga ümber käisid, tundus vastuvõetav?

— Absoluutselt. Mulle meeldib see võimalus, et mingeid olukordi ja juhtumeid saab ümber mängida, koost lahti võtta ja uuesti kokku panna – ja seda saab teha ka inimestega, tegelastega. Aare Toikka, mina ja näitlejad oleme selle tekstiga käitunud täpselt samamoodi: lahti võtnud ja uuesti kokku pannud. See ongi see, mida ma lavastajalt ootan. Ja et see tekst VAT-teatris välja tuli, on samuti mulle oluline. VAT-teater on teater, kus ei tehta lavastusi sellepärast, et need on ette nähtud, et on repertuaar ja peab ju teatrit tegema, vaid seetõttu, et on vajadus teha.

— Kas Elvis suri 1977. aastal? Paljud arvavad, et see on jama.

— Ei tea, võib-olla isegi suri. Kunagi pidi (või siis peab) ta ikka surema, mis seal siis vahet on, kunas ta suri? Asi on lihtsalt selles, et mõned inimesed, kujud ja müüdid elavad kauem kui nad ise. Enamik sureb, ilma et keegi sellest midagi teaks. Mina muuseas sündisin 1977. aastal.

— Käisite naisega mõni aeg tagasi kaugel maal – Austraalias reisimas. Kust tuli selline mõte?

— Mu naine tahtis lihtsalt väga Austraaliasse minna. Läksimegi. Ostsime ühe vana Fordi ja kihutasime läbi kõrbe, tegime poolele Austraaliale tiiru peale. Korjasime bensiini- ja toiduraha saamiseks nektariine, pirne, viinamarju ja mandariine ja siis kimasime jälle edasi, läbi punase tolmu nagu kantrimehed. Kokku olime seal seitse kuud. Nägime igasugu inimesi. Neid, kes ei olnud toredad, ja neid, kes jälle olid. Kõige rohkem lummas meid sealne loodus, mille kirjeldamiseks saab öelda, et see on täiesti teistmoodi. Kaski ja kuuski ei ole. Nüüd on nii hea tagasi olla. Ega see eukalüpt ikka õige kuusk ole.

— Väliseestlased imestasid Sydneys pärast Eesti vabariigi 88. aastapäeval toimunud aktust: “Arvatavasti praegusel noorte täiskasvanute generatsioonil Eestis ei ole palju kogemusi aktustega, ega teatagi, et aktusekõnelejalt oodatakse austuse ja lugupidamise avaldamist aktusel tähistatava sündmuse suhtes, mis kulmineerub üleva tundega, isegi imetlusega, millest seekord küll vajaka jäi.” Mida ootab aktusekõnelt väliseestlane?

— Jah, selles Tiiu Salasoo kirjutise väljalõikes on mõeldud mind. Omast arust pidasin ma väga liigutava ja ilusa, isegi pateetilise kõne. Aga enamiku väliseestlaste – kelle keskmine vanus on nii 85 aastat – jaoks peab kõnes sisalduma vähemasti kolm nime: Päts, Laidoner ja Paju lahing, vastasel juhul oled sa kommunist või lihtsalt mitte tõsiselt võetav. See ei ole minu vimm ja pettumus – et näe, pidasin ilusa kõne, aga nemad! See on sealne üldine suundumus (kuigi on ka teistsuguseid inimesi). Näiteks ei saa esitada Mats Traadi luulet, sest Mats Traat on ju kommunist, ta on ju elanud Nõukogude võimu ajal. Nende inimeste aeg ja ettekujutus praegusest Eestist on midagi sellist, millest ma tahaksin kirjutada ulmeromaani.

— Milles see ettekujutus veel avaldus?

— Ühes väliseesti peres, kus valitses Pätsu-aegne kord ja kasvatus, oli tütar, kes tahtis mehele minna. Kui tütar tõi oma arvatava tulevase mehe vanematele näha, tekkis tutvustamisel suur segadus. Nimelt oli mehe nimi Munn. Selle peale kohkus pereisa väga ära ja hakkas nõudma, et mingit m...i meie majja ei too! Mina oma tütart m...ile ei anna! Ja nii jäänudki. Tütar pidavat tänapäevani vanatüdruk olema. Lisaks veel pisiasjad, näiteks rahvariideseelikutest võetakse välja punane lõng, sest see on ju kommunismi värv. Ka aktusekõne peab olema punase värvita, aga Pätsuga.

— Mõned korralikud inimesed kaebavad ka selle üle, kuidas film “Kohtumine tundmatuga” ja muusikalavastus “Georg” käivad ümber meie kultuuriloo legendidega. Häda oli vist selles, et paljudel on neist kuulsustest ettekujutus, mida tuleb iga hinna eest kaitsta?

— Nojah. Aga see ei olnud eesmärk omaette, et teeme mingite päriselt olemasolevate inimestega nalja. Näiteks kuidas tekkis filmi “Kohtumine tundmatuga” Mati Talvik? Mõtlesin, et kui Mati Tilba muutub andekaks ja paremaks inimeseks, siis peaks tal ka parem nimi olema. Ja siis sai mõeldud, mis nimi või kust see peaks tulema. Et võiks võtta mõnelt luuletajalt, võib-olla Arbujatelt – näiteks Talvik. Muidugi, filmis on Tiit Sukk Mati Talviku moodi, see on selge. Aga mingit sisulist poolt seal Mati Talvikust pole. See on vist ka lõppematu teema ja seletamine: jah, see on küll päriselt elanud inimene, aga filmis on ta midagi muud. Et kuidas siis? Mida muud?! See on ju Mati Talvik, Georg Ots, Elvis! Ja eks nad olegi, ega sellest lahti ei saagi, aga mind huvitab siiski see, mida need tegelased teevad, kuidas käituvad ja mida mõtlevad. See ei ole oluline, et Mati Tilba meenutab Mati Talvikut. Kahju, kui sellest välisest raamist ei suudeta üle olla, sest nii võib juhtuda, et Mati Tilba tegelikku sisu ja kannatusi ei avastatagi. Aga see jutt: “Kas see inimene ikka oli nii, ikka vist ei olnud, no muidugi ei olnud, ta oli midagi muud!” on mind lihtsalt ära tüüdanud.

— Ka Elvis on legendaarne. Näib, et müütilised tegelased on sulle südamelähedased. Oled äkki mõelnud ka elavaid kuulsusi kujutada või eelistadki surnud ja vaikivaid kangelasi?

— Sydneys kirjutasin ma valmis ühe filmistsenaariumi, mille peategelane on literaadist psühhiaater, kes lahkub haiglast, sest tal ei lubata oma meetodi järgi patsiente ravida. Ta otsustab luua oma haigla, kus saaks leida piirolukordade ja mängu kaudu uue ja parema inimese. Mängiva inimese. Ja ma ei hakka varjamagi, et see tegelane on Vaino Vahing – ma ei ole seda ka tema eest varjanud. Vastupidi, olen tema ja ta tekstidega enne ja kirjutamise ajal tegelnud. Vaino Vahing veel ei ole surnud, teised, keda veel võib selles stsenaariumis ära tunda, seevastu on. See pole eesmärk, et tegelane peaks vaikima ja olema surnud.

— Kas sa noorena natuke pätti ka tegid või asusid kohe kultuuri tegema?

— Ma nagu ei mäletagi, mis ma noorena tegin. Mul on sihuke veider tunne, nagu elaksin alates hetkest, mil läksin Tartu 8. keskkooli. Siis hakkasin uut elu elama, kirjutama ja kooliteatrit tegema. Selle kõige taga oli Helja Kirber, minu hea sõber ja toona kirjanduse ja eesti keele õpetaja. Enne seda ma ei osanud kuidagi olla, olin nagu valesti. Lihtsalt jobu.

— Kuidas saadakse kirjanikuks?

— Peab lihtsalt andekas olema.

— Kas kirjandusõpikute kirjastajad peaksid suhtuma kirjanikesse senisest suurema lugupidamisega?

— Jah, peaksid küll. Ei ole lihtsalt ilus kõigepealt teiste asju võtta ja alles hiljem öelda: kuule, ma võtsin su luuletuse, trükkisin ära, võta 70 krooni. Ise aga olen kirjastaja, müün õpikuid ja saan rikkaks. Mina näiteks ei saa minna trükikoja lattu ja võtta sealt mõned raamatud ilma küsimata endale, et võib-olla pärast annan bussipileti vastu. Ei, nii ei saa. Tuleb politsei, viib minema. Aga kirjanikega saab nii teha. Selline käitumine on lihtsalt naeruväärne ja vihastab.

— Mis autoreid sa ise hindad, milliseid eesti teatritükke ja raamatuid hiljutisest ajast esile tõstaksid?

— Huvitav, kas see on seotud vanusega, aga ma olen viimasel ajal hakanud klassikuid üle ja uuesti lugema. Pärast seda, kui me olime Austraalias elanud mitmeid kuid kuskil kummalistes ja tolmustes karavaniparkides või telgis, jõudsime Surfarite Paradiisi, kus saime põõnutada kohalike eestlaste Heidi ja Rein Aedma majas. Seal oli suur voodi, külmkapp ja televiisor, mida me polnud juba kuid näinud. Ja seal, Surfarite Paradiisis, selle asemel et surfata, leidsin ma Tammsaare “Tõe ja õiguse”, lugesin kõik osad läbi ja sain sellest tõelise elamuse. Noorest peast pidasin “Tõde ja õigust” tüütuks, rohkem haaras mind “Põrgupõhja uus Vanapagan”, aga see tuli kuidagi üllatuseks. Praegu loen aga Dostojevski “Idiooti”. Võib-olla Dostojevski ongi kõige parem kirjanik. Selles, kuidas tema inimesed räägivad, on midagi uskumatut.

Vadi sobib avatud meelega teatrile

•• Suurbritannias Walesis toimunud mängukarude näitusel kiskus valvekoer tükkideks Elvis Presleyle kuulunud karu, vahendas BBC tänavu 3. augustil. Barney-nimeline dobermann pidi näitust valvama, kuid ründas ootamatult karusid ja kiskus haruldasel, Presleyle kuulunud Mabeli-nimelisel mängukarul pea otsast.

•• Urmas Vadi näidend “Elvis oli kapis“ toimub mängukarudest ülekuhjatud Elvise muuseumis. Loo sündmustik saab alguse sellest, et kodanik S. satub oma kontori asemel tuppa, kus toolidel istuvad kolm Elvist ja jutustavad lugusid.

•• Vadi näidend on justkui absurdini viidud identiteedikriis, millele lavastus keerab veel ühe vindi peale. Miks peab olema inimene see, kes talle ei meeldi? Miks ta peaks tegema, mida ta ei taha ega oska? Mis saab siis, kui inimene lihtsalt ei mäleta, kes ta on? Loo filosoofia on kõige paremini võtnud kokku näitleja Tanel Saar, kes iseloomustas seda filmist “Hukkunud alpinisti hotell” pärit lausega: “Mina tulin minule peale.”

•• Kuigi Aare Toikka lavastus on üpriski tekstitruu, ei ole näitlejad ometi tekstis liialt kinni. Pigem on selles leiduv teatri vahenditega väga osavalt lavale toodud. Kui Vadi “Kohtume trompetis” on ehk ladusam, jäi seal ehk puudu kõrvalpilgust (Vadi ise lavastas). “Elvis oli kapis” on tekstina ehk mõneti raskemini jälgitav, kuid lavastus on leidlik ja kannab lõpuni välja.

•• VAT-teatri mõtlemis- ja mängustiil paistab olevat Vadi lavastamiseks ideaalne. Tegijatel on fantaasiat, vabadust ja julgust ületada kõiki piire. Ei kardeta katsetada, proovitakse, kuhu ja kui kaugele saab minna. Proovitakse, kui absurdseks saab asja ajada. Näitlejad annavad mängides endast kõik.

•• Suudetakse ära tabada Vadi maailma unenäolisus, koomikaga minnakse taotluslikult üks samm üle hea maitse piiri, leidub ka sõna otseses mõttes jalaga-tagumikku-nalju. Kuigi loos puudub loogika, ei puudu sealt mõte. Kohati tehakse lihtsalt seda, mis pähe tuleb.

•• Laval on värvikad karakterid, kõike on rõhutatud ja kõike on maalitud paksudes värvides. Laval näidatakse kõike seda, mis Elvisele mõeldes ikka pähe tuleb: uhked soengud, litritega pluusid ja alt laienevad püksid, poosid ja grimassid. Kõige välise kõrval arenevad Vadi tegelased ka dramaturgiliselt, nende muutumine on loo ootamatutele pööretele vaatamata igati loogiline.

•• Tundub, et elu on kõike muud kui see, mis lavalt näha. Samas suudavad näitlejad mängida tegelased sümpaatseks ja lähedaseks, suudavad luua maailma, mis tundub hoolimata täielikust segipaisatusest turvalisena. Inimene ei pea olema see, kes ta on eluaeg olnud. Kõik tema tehtud ja tegemata jäetud teod ei pea temaga alati kaasas käima. Kui inimene tahab, võib ta olla ükskõik kes. Kas või Elvis: “Kui keegi tunneb, et ta on Elvis ja mitte keegi teine, siis ma arvan, ta ongi Elvis.”

•• Vadi puhul on inimestel sageli eelhoiak, et nagunii ei saa midagi aru. Tegelikult polegi vaja iga hetk ja kõigest aru saada, sest loo lõpuks on kõik selgemast selgem. Urmas Vadi suudab kirjutades arvestada teatri olemust ja eripära, aga teatril peab olema julgust katsetada.

Liina Valdre

Urmas Vadi

•• Sündinud 28. veebruaril 1977

•• Töötab Eesti Raadio kultuuri- ja kirjandustoimetajana

•• Lõpetanud TPÜ raadiorezˇii eriala

•• Looming: 2006 lühimängufilmi “Tabamata ime” stsenaarium, Von Krahli teater, kaas-

stsenarist-rezˇissöör Jaak Kilmi; 2005 muusikali “Georg” libreto, Smithbridge Productions, lav Andrus Vaarik; 2005 telemängufilmi “Kohtumine tundmatuga” stsenaarium, ETV, rezˇ Jaak Kilmi (2005 ETV stsenaristi aastapreemia); 2005 näidendiraamat “Kohtume trompetis! Elvis oli kapis!”, Loomingu Raamatukogu; 2002 näidend “Kohtume Trompetis!” Lätis Valmiera draamateatris, lav. Jaanus Johanson. 2004 VAT- teatris, lav. Urmas Vadi; 2002 novellikogu “Unetute ralli”, kirjastus Tuum; 2001 vene muinasjuttude aineline näidend “Lendav laev” teatris Vanemuine, lav. Tiit Palu (2001 ilmunud raamatuna); 1999 novellikogu “Suur sekund”, Eesti Kostabi selts; 1999 lastenäidend “Varasta veel võõraid karusid”. Eesti näitemänguagentuuri üks kolmest peapreemiast. 2000 Eesti Raadios kuuldemänguna, lav. Jaan Tootsen. 2001 Viljandi draamateatris Ugala, lav. Ingomar Vihmar

Teised temast

Eero Epner, sõber

•• Urmas Vadi on mees, kes teeb ootamatuid ja pööraseid välisreise, samas vaikne ja kodune, rõõmustades uue trepi üle. Urmas on nii külalislahke kassitädi kui ka töllmokkasid põhjalikult vihkav karm onu. Tööriistapoes võib ta olla poisikeselikult õnnelik kui autoremondimees, kellele meeldib kimada, ning rääkida mingitest isolatsioonimaterjalidest, samas kui talle ei valmista vähimatki raskust olla taibu, kes hakkas hiljuti õppima inglise keelt. Urmas teeb aktiivselt tugitoolisporti ning kirjutab südamlikke kirju. Aga ta on vist ka see mees, kes pärast tänast suurt intervjuud võtab ühe väikese tee ja on rõõmus, aga mille üle, sellest loeme alles hiljem.

Aare Toikka, lavastaja

•• Vadi on naljakas ja Vadi on hull ja Vadi ajab “päris” ja “mängult” lootusetult sassi, need vast oleksid mingid juba üldteada märksõnad Urmase kui näitekirjaniku kohta, aga need mind ei huvita. Peamine on see, et Urmas Vadi näeb targa silmaga inimese hinge liikumisi, ja see on küll põnev ja lavastama sundiv.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare