Urmas Vadi - Pätt, luru ja näitekirjanik

Stsenarist: kirjutab lugu 70-ndate teatriuuendustest

Näitekirjanik Urmas Vadi ütleb enda kohta, et oli kooliajal üks paras kaabakas ja luru, kes ei huvitunud õppimisest ega kaunitest kunstidest, vaid pigem death-metal’ist ja lihtsalt jõlkumisest, kuni kirjandusõpetaja ta teatri juurde tiris.

Praeguseks on Vadi jõudnud kirjutada novelle ja draamatekste, debüteerinud lavastajana ning jõudnud näha ka endakirjutatud stsenaariumi teostumist Jaak Kilmi filmis “Kohtumine tundmatuga”.

“Olen õppinud ehitajaks ja käinud õhtukoolis, et parandada keemias saadud kahte, lõpuks oli lihtsalt molutamine väga väsitav,” sõnab Vadi. “Igatahes sattusin Tartu 8. keskkooli, kus mu kirjandusõpetaja Helja Kirber muutis mu nagu muuseas millekski inimesesarnaseks, ma hakkasin kirjutama, lugema, kooliteatrit tegema. Selle kooli lõpetanud Mati Unt mainis kunagi, et seal koolis ei pidanud kaklema ja suitsu tegema, vaid kõva mees oli see, kes teatrit tegi. Ma tõesti ei tea, kust see mõte tuli, aga ma tahtsin ka korraga kõva mees olla.”

Lõpetanud pedagoogikaülikoolis raadiorežii eriala, läks Vadil huvi teatri vastu veel suuremaks ja varasemate novellide ja juttude kõrvale hakkas ta kirjutama ka draamatekste.

“Kuigi novellid on iseenesest väga veetlevad, on draamatekstid siiski rohkem elavad. Kui jutt on valmis kirjutatud ja sellele punkt pandud, siis on ta valmis. See tähendab midagi lõplikku ja on isegi natuke kohutav,” arutleb Vadi. “Aga draamatekstid, isegi kui nad on raamatuna avaldatud, on valmis alles siis, kui nendega edasi tegeletakse. Ja see ruum või tõlgendamisvõimalus huvitab mind.”

Alustas lastenäidendiga

Vadi sai tuntuks lastenäidendiga “Lendav laev”.

“Ma isegi ei tea, miks ma hakkasin alguses lastenäidendeid kirjutama, vist ei julgenud kohe nagu “päris” näidendit kirjutada,” nendib Vadi. “Samas saab muinasjuttudes vaadelda arhetüüpseid kujusid ja selles mõttes on “Lendav laev” midagi veidi rohkem kui lihtsalt lastelugu. Aga ega ma ise mingi eriline lastesõber küll ei ole ja pole ka plaanis uusi tekste lastele kirjutada. Suures koguses lapsi võib isegi hirmutav olla. Hiljuti vaatasin Vanemuises “Suurt kurja hunti”, mis on samuti midagi rohkemat kui lastekas, mille juures vanemad inimesed võivad igavusest surra ja paaniliselt oodata, kunas lumememm sulab ja kakuke oma laulu lõpetab. Aga siis, etenduse vaheajal tuli mulle küll hirm peale, kui lapsed tormasid jalge vahelt ja üle pea ja karjusid.”

Pärast lavastajadebüüti eelmisel kevadel on Vadi ideed ette võtnud filmimees Jaak Kilmi, kes tõi kinolinale Vadi stsenaariumi legendaarsest raadiomehest Valdo Pandist ja ühest tuntud telenäost, kes filmis elab Mati Tilba nime all.

“Film tuli vägagi selline, nagu ma lootsin,” märgib Vadi. “Alguses ma ei teadnud, kes selle filmi režissöör on, ja kartsin, et see keegi tuleb ja urgitseb käsikirjast välja selgroo ja kaunistused. Et milleks verejanune Hunt Kriimsilm ja jooksvad naised? Aga minu jaoks on see niisama oluline kui liin peategelasega. Oluline on ka mingi rütm ja mingid meelelised seosed ning Jaak Kilmi tundub olevat mõnusalt segane mees, keda tõesti paistis huvitavat, kes elavad Valdo Pandi ja Mati Tilba peas. Seda oli kinoversioonis näha. Koos hakkame tegema ka uut filmi seoses eesti teatriaastaga, kus keskpunktiks on kuue-seitsmekümnendate teatriuuendus, Tartu, spiel, kummitav Ird ja armunud naisteatrikriitik, kes läheb armastusest oma jumaluse – näitleja – vastu üsna kaugele...”