URMET KOOK: Zakaria: vähem demokraatiat
Ja nii impordib Saudi Araabia endiselt Indiast ja Filipiinidelt ligikaudu pool miljonit autojuhti.
Seda õpetlikku lugu kasutab Fareed Zakaria oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus “Vabaduse tulevik” näitlikustamaks asjaolu, et paljud araabia maade monarhid on vabameelsemad kui ühiskonnad, mida nad valitsevad. Ja seetõttu peaks läänemaailm olema ettevaatlik, kui nõuab neis riikides suuremat demokraatiat, sest vabad valimised aitaksid võimule jõud, kelle vaated on sarnased pigem islamifundamentalistidega.
##Rikkus tagab vabaduse
Indias sündinud, kuid USA-s elava ja Newsweeki toimetava Zakaria “Vabaduse tulevik” koosneb artiklitest, mida ta on kümmekonna aasta jooksul ajakirjas Foreign Affairs avaldanud ja mis on raamatu tarbeks nüüdisajastatud ning soravaks tekstiks kokku seatud. Raamat ilmus 2003. aasta kevadel New York Timesi bestselleri sarjas ja on tänaseks tõlgitud 18 keelde.
Zakaria keskne sõnum on osundada demokraatia nõrkustele. See ei tähenda, et ta õigustaks autoritaarseid süsteeme. Ta lihtsalt kirjeldab, kuidas demokraatia võib teatud hetkel viia liberaalsete vabaduste piiramiseni. Autori arvates annab rikkus inimesele suurema vabaduse ning vähema sõltuvuse riigist ja selle juhtidest. Just seetõttu peaks demokratiseerimine algama samm-sammult majandusvabaduste laiendamisest.
Kui raamatu esimeses osas kirjutab Zakaria demokraatia levikuga kaasnevatest ohtudest Aasias, Aafrikas ja araabia maades, siis raamatu teises osas demokraatia varjukülgedest Ameerikas. Zakaria arvates usaldavad ameeriklased oma riiki üha vähem sellepärast, et see on liiga demokraatlik.
Näiteks on ebademokraatlik USA Keskpank inimeste jaoks palju usaldusväärsem kui ülidemokraatlik ja vastuoludest vaevatud USA Kongress.
Zakaria väitel sai demokraatia allakäik alguse 1960-ndate keskel, kui Ameerika poliitika hakkas muutuma rahvalikuks. S.t, et valdav osa poliitika osalistest (parteid, esinduskogud, valitsusasutused ja isegi kohtud) on tegelenud peamiselt sellega, et anda avalikkusele võimalusi nendega ühendust võtta ja mõju avaldada.
Tulemus on aga see, et inimeste usk neisse institutsioonidesse väheneb.
Ameerika eliidi enesetapp
Märkimist väärib ka Zakaria arutluskäik Ameerika “eliidi enesetapust”. Selle all peab ta silmas seda, et juurdepääs eliiti on täna Ameerikas vabam kui kunagi varem. Kuid suurema avatuse tõttu elab ja tegutseb eliit palju konkurentsitihedamas keskkonnas, mistõttu keskendub nende tegevus iseenda ellujäämise tagamisele. Vana eliit oli küll suletum ehk ebademokraatlikum, kuid tundis end sellevõrra kindlamalt ja pidas end ka sotsiaalselt vastutavamaks.
Zakaria raamatu lugemist lõpetades võib nentida, et tänase maailma probleemiks pole mitte liiga vähe, vaid liiga palju demokraatiat. Just pealesunnitud ja kohalikku konteksti mittearvestavat demokraatiat. Sellele oleks tark mõelda ka eestlastel, sest EL-i ja NATO-ga liitumise järel on meie tegevushorisont nihkunud oma riigi piirest kaugele silmapiiri taha.
Paar sõna raamatu tõlkest
Kuna paljudel tänapäevases ühiskondlikus mõttes kasutatavatel mõistetel puuduvad kokkulepitud eestikeelsed vasted, kasutavad tõlkijad tihti mugandusi ingliskeelsest mõistest või tõlgivad need oma parema äranägemise järgi, mistõttu võib üks mõiste saada eri tõlkijate poolt sootuks erineva tähenduse.
“Vabaduse tuleviku” tõlkinud Jüri Adams on lahendanud olukorra targasti – iga probleemse mõiste puhul on ta kirjutanud lehe alaserva põhjenduse, milline oli mõiste inglise keeles ja miks ta just nii selle tõlkis. See aitab vältida vääriti tõlgendamist, aitab paremini autori motiive mõista ning vajadusel talle vastu vaielda.
