Urmo Jaanimägi ja Janar Ala kui Warholi supipurgi jätk: lugusid sellest, mis sind ümbritseb


Urmo Jaanimägi ja Janar Ala kui Warholi supipurgi jätk: lugusid sellest, mis sind ümbritseb
Ave Taavet

„Lugusid sellest, mis sind ümbritseb” – niisugust pealkirja kandis üks Eesti Riikliku Kirjastuse poolt 1954. aastal välja antud populaarteaduslik raamat. Raamatus olid lood igapäevastest asjadest, sest, nagu teatas raamatu eessõna: „Sa tunned neid juba ammu, kuid tunned siiski veel liiga vähe.

Urmo Jaanimägi jutukogu „Televisiooni mõju” vestab meile samuti igapäevasest asjadest: lapsepõlvemängudest, armumistest, kodust ja vanematest, igasugu piinlikest, kuid naljakatest juhtumistest. Ja sarnaselt eelmainitud teosega on siingi raamatu kaudseks eesmärgiks tekitada lugejates seos kauge ja lähedase, suure ja väikese vahel. Oma parimatel hetkedel toimivad Urmo lood veenvate näidetena maailma ühtsusest.

Alustuseks eetikast. Kui on valida asjatu rabelemise või mittemidagitegemise vahel, siis valin alati viimase. Laisk inimene ei tee kurja. Eesmärgi, olgu või õilsa poole pürgija, võib seda siiski teha. Sestap on mulle lähedane Urmo jutustamislaad, kus kangelaste suurimaks autasuks elus on vaikne õhtu kodus, hea muusika ja sõprade seltsis. Üheks sümptomaatiliseks looks võib siin pidada jutukest „Oma kivi”, mis ülistab inimlikku lootust. Lugu kujutab maalähedases vormis Vana Kreeka mütoloogiast tuttavat Sysyphost unistamas külmast õllest: „Arvan, et mehel oli ka lootust. Lootust, et äkki ükspäev kivi kaob ja keegi (jumal, jumalad?) ulatab talle külma õlle, patsutab õlale ja ütleb: „Tubli töö, mees! Sa enam ei pea lükkama! Mine nüüd ja lase jalg sirgu!” Ta küll ei uskund ja oli suht kindel, et seda ei juhtu, aga ta lootis natsa ikka.” (lk 51). Vahetult enne seda meeldivat kujutluspilti on aga Sysyphos leidnud enesuhkust selles, et on arvatavasti maailma kõige parem kivilükkaja. Kivilükkamise virtuoos number üks.

Ave Taavet

Vastuolulised, ja seetõttu põnevaimad, on aga vested, mille keskmes on inimsuhete polaarsus ja argised kiindumisavaldused. Sellised on näiteks „Pmst vahet pole” (lk 29) ja „Kulinaarpsühholoogia” (lk 70). Esimeses neist saadab üks sõber minajutustajale youtube´i linke ja teises pakub vanaema külla tulnud lapselapsele värskeid pirukaid. Kõlab tüütult? Võibolla küll. Kuid emotsionaalses plaanis on kõigi nende aktide taga andmis- ja jagamissoov. Ja autoril on jagunud empaatiat, et seda mõista. Nii vastabki ta tüütule kassivideode saatjale: „Ma ei tea mis ma selle sita infoga peale hakkan, täiesti mõttetu video, millega on paras perset pühkida.” Aga, nähes asjade taha ja mõistes nende sümboolset väärtust, lisab: „Suur, suur aitäh, et oma igapäevasekeldusis võtad aega minu peale mõelda ja mind meeles pead nii, et võtad vaevaks mulle aega pühendada.” (lk 29). Ja see vastus võtabki kenasti kokku inimsuhete duaalsuse ning meie argised õrnuseavaldused, ühtaegu pealetükkivad, kohmakad ja siirad.

Lühikesed vormid, argielu mütologiseerimine ja heatahtlik huumor ümbritseva maailma suhtes, tõmbavad paratamatult paralleele teise sel aastal ilmunud teose, Janar Ala „Oma rahva lugudega”. Ehkki Urmo Jaanimägi raamat ilmutas end Jumalike Ilmutuste alt juba pisut varem, on see seni teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Sisult ja vormilt on aga tegu üsna ühe kategooria meestega. Olgu, Ala tekstides on enam kõrgkultuurilisi viiteid ja lihvitum keelekasutus – kultuuriajakirjaniku ameti paratamatu kaasnähe – kuid huvid ja fookus on autoreil ühine. Kui on ilmingud, sümptomid, siis võiks rääkida juba ka nähtusest. Niisiis, võtkem mõtiskleda selle üle, kust Jaanimägi ja Ala tekstid tulevad ning mis on nende roll kirjandusmaastikul.

Kahtlemata on nad osa popkultuurist. Ma ei tea, kes esimesena tõstis olmeobjektid kunsti staatusesse, kuid kõige ikoonilisemalt tegi seda kahtlemata Warhol oma supipurgiga. Jaanimägi ja Ala on selle supipurgi jätk, sidudes kunstilise, antud juhul kirjandusliku esteetika asjadega, mis meid ümbritsevad. Oma supipurgiga Warhol ühtaegu pilas ja põlistas seda tarbimisühiskonda, millest ta välja kasvas. Sarnaselt mõjuvad ka Jaanimägi ja Ala tekstid – naerad küll lugude üle, aga ära tunned iseend.

Loe veel

Muusika kui maailma tunnetamise vahend
Kummaski teoses on pop kohal eelkõige läbi muusika. Muusika ei ole Jaanimägile ainult tema elu soundtrack, vaid maailma tunnetamise vahend. See aitab kriitilistes olukordades võitu saada oma hirmudest, leida ühist keelt esmapilgul keeruliste inimestega, ületada piinlikkuid olukordi ja teadmatust. Näitena tomatitest rääkiva loo „Tomatid” intro: „Metallica on kartul, Queen on tomat. Metallica on kõigi aegade lemmik, mis mu eelistustele põhja pani, ja Queen hilisem tulija, kes need eelistused teisele tasemele viis, maitse viimistles.” (lk 18) Seesama Campbelli supipurgi sisu on siin välja valatud rokkmuusikale, aga autori loodud metafoor töötab mõlematpidi.

Enamus inimesi on Jaanimägi käsitluses üsna visandlikud. Nimi võib küll aimu anda tüübi vanusest, kuid korduvaid tegelaskujusid on vähe ja kas minategelase pruta nimi on Urve, Klaara või Marge, ei oma tegevuse seisukohalt mingit tähtsust. Ainus, mis loost loosse kordub ja nad üheks tervikuks seob, on pisut neurootiline, sotsiaalse kohmetuse ja ebakindluste käes vaevlev kangelane. Mees, kes püüab keskenduda Kõrgele, kuid kellel see Kõrge koguaeg käest libiseb. Mees, kes on kahtlemata südamlik ja elu suhtes tähelepanelik, kuid kellel enamasti ei vea. Mees, kel on rikas siseelu ja vaoshoitud väliselu.

Mitmed lood on üles ehitatud nii, et peategelane X kohtub muutujaga Y ja tekib vastastikune sümpaatia. Sümpaatia baasiks on samuti asjad, mis meid ümbritsevad. Näiteks ühine buterbrod´i valik vana rokipeeruga („Respekt”, lk 46-47), ühine peerunali muuseumivalvuriga tühjas kunstisaalis („Eriti hea muuseumielamus”, lk 60), ühine eesti luule armastus tundmatu kapiga jõusaalis („Aitäh sulle, tundmatu kapp!”, lk 134-135) või ühine muusikamaitse bussijuhiga („Lehva-lehva, mu vend!”, lk 147).

Universaalne lugemine
Just autori oskus suhestuda enam-vähem ükskõik kelle või millega muudab teose universaalseks lugemiseks. Ma arvan, et kui kassid ja koerad oskaksid lugeda, võtaksid nemadki selle raamatu oma pehmete käpakeste vahele. Eriti meeldiks neile lugu pealkirjaga „Leidlikkus asjade leidmisel” (lk 55), mis räägib meile mehest, kes kaotas ära oma soki. Kahtlustades, et soki pani pihta koer, kehastus ta mõtteis oma koeraks ja avastas, et koera sokid üldse ei huvita. Ehkki sokki siin loos tõesti ei leita, kaotati hetkeks tunnetuslik müür inimese ja looma vahel. Süütu kahtlusalune aga pääses kahtlustustest. Tasemel kriminalistika koduseinte vahelt lahkumata.

Ja, lõpetuseks, on Jaanimägi raamat unustusse vajuva Eesti kaitsevöönd. „„Ärgem nussigem!“. Tavatses onu Uuno ikka öelda. Need polnud niivõrd konkreetsed sõnad, vaid pigem toon, mis mõjus. Tulemuseks oli reeglina, et nuss kui selline lõpetati.” (lk 25) Kõigepealt olgu öeldud, et onu Uuno ei ole siin mitte konkreetne ajalooline isik, vaid pigem üldkultuuriline kategooria. Tüpaaž, mis olenevalt lugeja elupagasist võib esile kutsuda äratundmist või võõristust. Hipsterite ja nutifonide ajastul kaovad onu uunod vaikselt ajaloohämarusse. Kaovad elust, kuid võivad veel mõnda aega eksisteerida kirjanduses. Ja seepärast on hea, et on autoreid, kes on võtnud üles tähendada neid terve talupojamõistuse saadikuid. Onu Uuno teadis veel ussisõnu. Ja need sõnad olid: „Ärgem nussigem!”.

RAAMAT
Urmo Jaanimägi
"Televisiooni mõju"
Jumalikud Ilmutused
2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare