Urmo Raus ühendab kahe maailma filosoofiad

Tee: maailmakodanik on jõudnud ringiga tagasi Eesti metsadesse

Eelmisel nädalal Tallinnas näituse avanud Urmo Raus on peamiselt nimeta tööde autorina tuntud maalikunstnikuna alati viljelnud abstraktset, askeetliku värvi ja joonega suureformaadilist maali.

Kontseptuaalse osa Rausi maalidest moodustab lõuend, lääne kultuuriruumi kunstiajalooga lahutamatult seotud materjal. Kui ida kunstilise väljenduskeele on määranud paber, mis olemata vaid alusmaterjal, moodustab tööga sisulise terviku, siis lääne kultuuriruumile tavapärane lõuend pole kunagi tõusnud alusmaterjali staatusest kõrgemale.

Kahe maailma filosoofia ühendamine toob Rausi töödes kaasa lõuendi tähendusvälja laienemise. Alati sama päritolu lõuendile maalimine on kunstnikule justkui riitus, mille läbiviimiseks tuleb ikka ja jälle ette võtta palverännak Pariisi: “Kui ma vahel laotan mõttes laiali sajad meetrid lõuendit, mis olen Montmartre´ilt toonud ja maalimiseks kasutanud, siis see kangas on justkui aastate pikkune filmilint, kus maalid on kaadrid, mis on fikseerinud selle rännaku hetkemeeleolusid,“ kirjeldab kunstnik.

Lahatud loodus

Pärast paariaastast vaheaega on Urmo Raus toonud kodupubliku ette viimaste aastate maalid, mis kontsentreeruvad Lõuna-Eesti maastikele. Värvirikaste loodusvaadete, sinava taeva ja rohetava muru asemel on maalidel näha lahatud loodus – üldistus kuppelmaastiku anatoomiast. “Kui seda metsa ees ei oleks...” on eestlane ikka ja jälle ihanud. Kas mets on midagi, millest tuleks süvenemata läbi joosta, seades sihiks vaid uued avanevad perspektiivid, või võib metsas endaski näha takistuse asemel sihtmärki? Vaal-galeriis avatud näitusel “Lõuna-Eesti anatoomia“ ei püüa Raus mitte metsamassiivist välja saada, vaid eksib sinna põhjalikumalt kui keegi meist.

Lõuna-Eesti mägede ja orgude, metsade ning lagendike mõtestamine ja tunnetamine sai Urmo Rausil alguse1991. aastal, kui ta Rõuges maalipraktikal viibides kohalikust maastikust vaimustatuna maalimise asemel mööda metsi ja põlde ringi rändas. Kümmekond aastat hiljem seda kogemust endas äratades soovib kunstnik vaadata metsade taha, nende olemusse, lahates looduse anatoomiat. Selleks on maaliseeria maalitud vaid kahe värvi – punase ja musta raud-oksiidiga lõuendi tagumisele küljele, mistõttu meie näeme vaid läbi lõuendi pinna ilmuvaid graafilisi, maastiku skeletti moodustavaid kujutisi.

Tähendusrikkad metsad

Sellise lähenemisega ei süüvi Urmo Raus mitte ainult Lõuna-Eesti geograafilisse olemusse – sealsel kuppelmaastikul oma metsade ja mägedega on eesti kultuuriloos sügav tähendus. Need loodusvaated, mille vahelt sai alguse rahvuslik ärkamisaeg ja kasvasid esimesed professionaalsed kunstnikud, on kuldraamide vahele maalinud Konrad Mägi. Nagu ütleb kunstnik ise: “Vabast vaimust inspireerituna rändasid eesti haritlased Euroopasse ja kasvasid maailmakodanikeks.“ Euroopas elatud ja rännatud aastate järel on autor ise jõudnud ringiga tagasi sinna, kust kõik alguse sai.

Maalikunsti kõrval on Raus aastate jooksul aktiivselt tegelnud ka klaasimaali ja vitraažikunstiga. Samasugune graafiline joon ning tagasihoidlik värvigamma iseloomustab ka tema klaasikunsti. Muu hulgas on Urmo Raus valmistanud vitraažaknad Kuressaare Püha Laurentsiuse kirikule, Viljandi kohvikule Eve ja Tallinna reaalkoolile ning merevaigust altari Püha Birgitta kloostrile Pirital. Nii õnnelikult ei ole aga läinud Tartu Jaani kiriku 41 vitraažaknaga, mille valmistamine peatati suure skandaaliga 2004. aastal, kui oli purustatud ainus selleks ajaks paigaldatud vitraaž.

Urmo Raus

Sündinud: 1969 Tallinnas

Haridus: ERKI 1991, maalikunsti eriala. Alates 1996 Prantsuse kunstnike liidu Maison des Artistes liige

Töö ja saavutused:

•• Saanud Eesti kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia, Kristjan Raua ja ka Konrad Mäe nimelise medali, Fondation de l’École Nationale Supérieure des Beaux-Arts’i graafika aastaauhinna

•• Teoseid on omandanud Eesti Kunstimuuseum, Eesti Pank, École Nationale Supérieure des Beaux-Arts, Bibliothčque Nationale de France jt.