Tulin Käärikule hiljem kui teised ega saanud nii teada, kas seal leiti usaldusele ka ühisdefinitsioon. Mulle tundub kõige lihtsam öelda, et usaldus on usk, et teine käitub sulle soodsalt või vähemalt mitte sind kahjustavalt. Et ellu jääda ja mitte peast segi minna, peab usaldus usaldamatuse suhtes lõppkokkuvõttes veidikenegi ülekaalus olema – üksikisiku elu muutub patoloogiliseks, kui ta peab kahtlustama, et inimesed ja asjad ta ümber võivad teda iga hetk rünnata. Ühiskonnast saab ilma usalduseta paranoiline painaja, kus terve teadvuse kujunemine muutub väga raskeks, kui mitte võimatuks.
On kirjandusteoseid, mis toodavad usaldust inimese ja tema koosluste vastu, ja teoseid, mis mõjuvad hoiatavalt. Usaldusväärsemana mõjuvad eelkõige viimati nimetatud: nad propageerivad harva midagi, teravdavad lugeja meeli ega tundu olevat (poliitiliste) ideoloogiate teenistuses. Üks kogu maailma kirjanduse tuntumaid ja paremaid düstoopiaid loomuliku usalduse täielikust annihileerimisest ja võikast timukausalduse tekitamisest on George Orwelli “1984”. Järjepidevust ja mälu lõhutakse ingsotsi ühiskonnas pideva mineviku ümbertegemise kaudu, lõpuks murtakse täielikult inimese võimalus armastatut ja iseennast usaldada: selle asemele tekitatakse murtud inimeses timukausaldus, armastus Suure Venna vastu. Winstonit viiakse sellisesse seisu võika piinamisega.
Äraandjate kamp
Ent selleks, et inimene hakkaks käituma oma eetikaprintsiipide vastaselt, ei tarvitse luua sugugi nii drastilisi tingimusi. “Meiesuguseid oli teisigi. Sa ei kujuta ettegi, kui palju meid oli. [---] Me olime sihuke äraandjate kamp...” See tsitaat Ene Mihkelsoni romaanist “Katkuhaud” tõi mulle meelde Ameerika sotsiaalpsühholoogi Stanley Milgrami kuulsa katse, mida nüüdseks on juba mitmetes teisendustes korratud. Kui hirm on oma põhimõtete hülgamise põhitegureid, siis veel üks mõjutaja on vastutusest vabastamine. 1961. aastal laskis Milgram katseisikutel, kes kehastusid “õpetajateks”, anda valesti vastavatele “õpilastele” karistuseks elektrilööke, mis kasvasid iga vale vastusega 45 voldist 450-ni. “Õpilased” olid näitlejad, kes ainult mängisid valu, ent “õpetajatest”, kes seda ei teadnud, läks kõigis katsetes kokku maksimumlöögini välja umbkaudu 65%. Eelkõige seetõttu, et neid veenis “teaduslikult tähtsat katset” jätkama “autoriteet”, kes lubas vastutuse enda peale võtta.
Mida võiks näidata suur jätkajate protsent? “Inimloomus” on vana ja vaieldav teema, ent minu arust näitab katsetulemus eelkõige seda, et kui vähegi võimalik, tuleb vältida tingimusi, kus inimene tajuks vägivalda või reetmist oma parima või ainsa valikuvõimalusena. Kui vähegi võimalik, ei tohiks lasta tekkida keskkonnal, kus inimese nõrkus välja lööb – kus ta on n-ö haigusetekitaja meelevallas.
Kui “Katkuhaud” kuulub oma andeka ja kõleda reetmislooga säärase kirjanduse hulka, mis teeb valvsaks ega tooda ilmtingimata juurde usaldust inimese vastu, siis Leelo Tungla “Seltsimees laps” näitab sama ajastu inimesi võimu nüridusest üllatavalt teadlikena: nende peale võib kindel olla, reetmatus ja solidaarsus on nende jaoks justkui normaalolek. Kohati võib mõni tegelaskuju tunduda veidi ilustatudki. Nagu varem ütlesin, tundub hoiatav kirjandus, mis usaldust juurde ei tooda, ise enamasti usaldusväärsem. Ometi arvan ma, et teinekord on oma õigustus ka inimese teadlikul idealiseerimisel, tema näitamisel solidaarsema ja hoolivamana, kui ta seda alati suudaks olla. Empaatia ja solidaarsuse langemine miinimumi (või nulli) iseloomustab küllap teatud olukordi adekvaatselt, ent lootusel (võimaluse näitamisel) on ka oma ülesanne. Eks me mõtle suuresti mudelites, ja üksikisiku intiimsel tasandil ilusaid hoolivusemudeleid luua pole sugugi paha.
„Süüa, juua, laulda, tantsida, armastada”
Tõeline lootus on muidugi ühiskond, kus usaldada võib ka seda, kellele sa tingimata ei meeldi. Veidi pärast Metsaülikooli käisin Marimaal soome-ugri kirjanike kongressil. Pidime seal tihti kuulma juttu, kuidas “tegelikult tahame me kõik ju rahus lihtsat elu elada: süüa, juua, laulda, tantsida, armastada”. Poliitiline maailm ajavat kõik selle untsu! Meie keelesugulaste tingimusi vaadates oli ometi raske uskuda, et “me kõik” tahame tõesti ainult seda – ja et me kõik tahame seda ühtmoodi. Kui keegi tahab tantsida või süüa nii, nagu teisele ei meeldi, peab sellest algama poliitika. Pidev läbirääkimine, kus usaldada tuleb ka neid, kes ei meeldi. Ja kellele sina ei meeldi.
Venemaal eriti sotsiaalreklaami näha ei olnud. Siiski hakkas mulle paaris Moskva metroojaamas silma plakat kirjaga: “Linn on erinevate ühtsus. Aristoteles.” Ma ei jõudnud märgata, mis kampaaniaga oli tegemist, aga ehk on selle taga vähemalt kellegi soov liikuda tõelise polis’e suunas, kus erinevad võivad erinevaks jäädagi ja kus käib pidev, olgugi valulik kokkuleppimine. Kena loosung, mis sobiks Eestissegi – loodan ainult, et seda polnud üles riputanud Ühtne Venemaa.
Usaldus on õrn taimeke, mida tuleb hoolikalt kasvatada, samal ajal jälgides, et mõni ta vorm ideoloogilisel pinnal vohama ei hakkaks. Hea kirjandus on selle eest ikka hoolt kandnud. Nii et kui lõpetada propagandistlikult, siis – lugege! Kuigi raamatute käibemaksu tõstmine oli nurjatu temp!
