2008. aasta veebruaris tõmbas BBC ajakirjanik president Toomas Hendrik Ilvese vahele. Ta küsis, miks ei räägi riigipea vene keelt. Väljavõte sellest.
Ilves: “Kui te hakkate rääkima oma riigis mõnda teist keelt ainult sellepärast, et riiki on sõitnud keele mitterääkijaid, on teil tõsine probleem.”
Whewell: “Kuid teie kui Eesti presidendi puhul oleks ju normaalne, kui prooviksite rääkida keelt, mida räägib kolmandik riigis elavaid elanikke?“
Ilves: “No kui vaadata statistikat, siis need inimesed räägivad eesti keelt. Ei, see ei ole õige. See tähendaks 50-aastase okupatsiooni aktsepteerimist.”
Eestivenelased olid nördinud. Arusaadav: Eesti Vabariigi president ei ole ainult eesti rahvuse president, vaid kõigi siin elavate inimeste president vaatamata sellele, mis on nende emakeel ja usutunnistus või milline nende silmade lõige.
Intervjuus on probleemne juba toodud lõigu esimene lause – “riiki on sõitnud keele mitterääkijaid…”. Aga kui nad pole siia sõitnud, vaid juba siin sündinud, mis siis?
Pärast seda on president ühele osale elanikkonnast non grata. Ta põletas viimase silla eestivenelasteni. Tean, et nii mõnigi lugeja on juba jõudnud mõttes ägada: kurat temaga, selle vene keelega, eesti keel on meil riigikeel ja mida siin veel arutada?!
Aga võtame asja kriisiohjeldamise seisukohalt. Vabariigi seitsmeteistkümnendal taasiseseisvusaastal oleme jõudnud olukorda, kus Eesti poliitikud pole võimelised eestivenelastega dialoogi astuma. Erandiks on mõistagi Savisaar, ent kummalisel kombel on just see omadus üks neist, mida Savisaarele enim ette heidetakse.
Miks peab eestivenelastega dialoogi pidama, küsib ilmselt mõnigi rahvustunde saunamees ja katlakütja. Mõnikord tekib hädavajadusi. Vahetult pärast Gruusia-Vene sõda võis teleuudistes näha, et välisminister Urmas Paet käis Narvas energeetikutega kohtumas ja neile maailma asju seletamas. Paet tõi nendeni lääne ja Eesti seisukoha küsimustes, mille kohta Narva elanikud saavad info Vene telekanalitest.
Minu meelest tegi Paet sisuliselt presidendi tööd. Ilves on ehk küll võimeline Sarkozyga prantsuse keeles vestlema, aga kui Narva energeetikud keeravad vabariigil korgid välja, siis ega seda Sarkozyle kaebama lähe. Asi tuleb lahendada omaenda jõududega.
Migrant tõmbetuules
19. augustil oli lauluväljakul laulva revolutsiooni nostalgiaüritus. Ärkamiseaeg oli kasvanud (kahanenud?) märkamisajaks. Siin-seal on kõlanud mitte etteheide, vaid resigneerunud küsimus, kuidas suudeti jälle mitte märgata Eestis elavat vene vähemust. See polnud päris nii. Kõlas Alo Mattiiseni laul “Mingem üles mägedele…”, kus on ka rida “tänavate tõmbetuules hulgub sihitult migrant…”. Sarkastiliselt võib viidata, et on möödas vaid natuke üle aasta sellest, kui Tallinna ja Jõhvi kesklinnas võis näha suurel hulgal “migrante”, kes ei “hulkunud sihitult”, vaid jooksid väga sihikindlalt. 1980-ndate lõpust pärit laul oli omas ajas ehk adekvaatne, aga tänasel päeval pole ta seda teps mitte. Migrantideks nimetatud inimesed on saanud möödunud ajaga valimisõiguse – Eesti kodakondsusega isikud täisõigused, muust kodakondsusest või siis hallide passidega isikud kohalike omavalitsuste valimise õiguse. Laulda aastal 2008 sellise sõnumiga laulu on pehmelt öeldes rumalus.
Pärast seda arutluskäiku pole vist eriti vaja tõestada, et eestlaste ja venelaste vahel puudub usaldus. Venelaste seisukohalt ei saa usaldada ühiskonda, kust tulevad vastuolulised signaalid: riiklikul tasandil räägitakse integratsioonist ja muust kaunist, enesekontrolli vähenedes antakse verbaalselt vastu nina.
Rahvustevahelise usalduse juurest tahan nüüd tulla küsimuse juurde, kui usaldatavad on Eesti poliitikud. President Ilvest olen ma nimetanud “indigopresidendiks” ja see ei tähenda poliitilise võimu kontekstis midagi muud kui vähest usaldusväärsust – ei või iial teada, milliste huvitavate sõnade või tegudega võib ta avalikkust üllatada. Peaministri usaldatavusest ei hakka parem rääkimagi. Ta lubab midagi ja siis teeb täpselt vastupidist.
Lisaks, mida arvata Eesti haritlaskonnast või ka ajakirjanikest, kes tegelevad rahvusküsimusest kirjutades vastutustundetute ässituskõnedega? Vastutustundetud sõnad on need, millel pole jõukatet: ei saa harrastada retoorikat nagu Iisraeli riik versus Palestiina araablased, kui sul puudub Iisraeli ultima ratio – hambuni relvastatud armee, üldine sõjaväekohustus (naised kaasa arvatud), Mossad, tuumaarsenal ja lobi Washingtoni võimukoridorides.
Ühiskonnas käituvad niimoodi lapsed ja noorukid, kellel pole täiskasvanu ohutunnet ega enese-alalhoitungi – mängivad tikkudega bensiinikanistri juures. Ma ei usalda presidenti, ma ei usalda poliitikuid, ma ei usalda Eesti ühiskonda. Ma ei usalda selles ühiskonnas enam ka iseennast.
