21. sajand esitab inimestele hoopis teistsuguseid väljakutseid kui eelmised sajandid, sest valitseb vaimne töö. Vaimse töö iseärasus on, et seda ei saa otseselt mõõta ja selleks, et töö saaks hästi tehtud, peab see olema inimese jaoks vabatahtlik. Inimene peab tahtma seda teha, et ta saaks olla loov ja oma tööle pühendunud. Tööle pühendumise võime on seotud inimese usuga endasse ja sellesse, et töö õnnestub.

Eneseusaldusele pannakse alus varajases lapsepõlves, lapse esimesel eluaastal, ja see on otseselt seotud ema võimega pühenduda lapse tunnetele (mitte ainult vajadustele) ja tingimusteta emaarmastusega. Arengupsühholoogia seob eneseusu ja positiivse enesehinnangu edutunde ja kiitusega. Eneseusu teke ega ka püsimine pole võimalik teiste inimesteta ja tunnustuseta.

Nii kriisipsühholoogia kui ka edukuse uurijad on jõudnud ühesugusele tulemusele. Keeruka olukorraga, esmapilgul võimatuna tunduva sündmusega toimetulek ei sõltu meie võimetest, vaid usust sellesse, et me saame hakkama. Inimene ei ole ratsionaalne olend. Kui ta satub olukorda, kus tuleb toime tulla millegi erilisega, ei analüüsi ta seda, kas sellise olukorraga on võimalik toime tulla, vaid hindab iseenda suutlikkust toimetulekuks.

Hinnang toimetulekule sõltub enesehinnangust ja usust endasse. Eneseusk toob meid välja kõige keerukamatest olukordadest, annab võimaluse sooritada kõige raskemad eksamid ja loob eelduse headeks suheteks. Suhtlemispsühholoogia on jõudnud järelduseni, et suhetes inimestega “anname me teistele” ise silmad, millega nad meid näevad. Kui meie usume endasse, usuvad ka teised meisse, kui kahtleme ise, kahtlevad ka teised.

Usaldus teiste inimeste, organisatsioonide ja riigi vastu algab eneseusaldusest. Igasuguse saavutuse taga on meie usk iseendasse ja võimalus eneseusku kasvatada. Toitke oma eneseusku, ja hea suhtumisega teistesse saate toetada oma lähedaste ja sõprade usku iseendasse.