Uskuge naised, mehed ei taha teile halba!
„Uskuge naised, meie mehed ei taha teile halba!“ Umbes nii ütles Margus Tsahkna Metsaülikoolis. Tema sõnad olid mulle väga sümpaatsed. Olen sageli mõelnud, et miks nii ruttu kui jutt puudutab naiste ja meeste olukorda Eestis, meenutab arutelu kaevikusõda justkui kokku põrkuksid kaks vaenlaste leeri?
Ehk peab vastuse saamiseks inimõiguste ajalugu vaatama. Ideed inimeste põhiliste vabaduste, õiguste ja omavahelise võrdsuse kohta said esimest korda poliitilise väljundi ameerika iseseisvusdeklaratsioonis (1776) ja prantsuse revolutsiooni inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis (1789). Paraku ei hõlmanud selle aja liberaalsed väärtused kuidagi naisi.
Tolleaegsetele liberaalsetele mõtlejatele oli takistavaks asjaoluks naiste mõistus, mille olemasolus sügavalt kaheldi – idee, mis on visa kestma. Neid (meessoost) filosoofe, kes naiste mõistuse olemasolus kahelnud on, leidub küllaga. Antiikse Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et naiste mõistus on lähemal loomadele, kui meestele. Saksa filosoof Hegel leidis, et mõistuse puudumine naistel teeb nad sedavõrd erinevaks meestest, nagu taimed erinevad loomadest. Valgustusaja suured filosoofid Voltaire, Diderot, Montesquieu ja Rousseau jagasid seisukohta, et naised on niivõrd emotsionaalsed, et nad ei tohiks poliitikas ja avalikus elus osaleda.
Mary Wollestonecraft, kes Prantsuse revolutsiooni Inglismaalt jälgis, argumenteeris oma klassikalises tekstis „A Vindication of the Rights of Women“ aastal 1792, et pole ratsionaalseid põhjuseid naisi poliitilistest õigustest ilma jätta või üleüldse arvata, et neil puudub mõistus. Pärast Wollestonecrafti aega on toimunud võitlus naiste (poliitiliste) õiguste nimel, samuti naiste õigusele omandada haridust ja töötada igas ametis. See võitlus on kohati olnud verine ja vihane, mõnes riigis võitluslik. Kuigi eestvedajaks on olnud naisliikumine, on võitluse edu paljuski sõltunud meestest, kas üksikutest mõtlejatest – nt John Stuart Mill, kes argumenteeris et naiste allutatud positsioon on primitiivne ja vastuolus modernse tsivilisatsiooniga – või passiivselt toetavatest otsustajatest.
Naiste pingutused
Emmeline Pankhurst kirjeldas aastal 1913, millist taktikat naised kasutasid esimese maailmasõja eelsel ajahetkel Inglismaal, et hääleõigust saada. Nad lõhkusid tavalisi poeaknaid, rikkusid golfiväljakuid, lõikasid läbi telefoniliine Glasgow ja Londoni vahel. Strateegia oli olukord sedavõrd väljakannatamatuks teha, et naiste nõudmisi ei saaks ignoreerida. Sufražetid kasutasid ka enneolematut taktikat – nad „tungisid“ avalikele poliitilistele koosolekutele ja küsisid küsimusi ministritelt ja parlamendisaadikutelt. Pankhurst kirjeldab, kuidas küsimusi esitavaid naisi karistati läbipeksmise ja šokivangistusega. Pankhurst ise mõisteti oma juhtiva rolli eest kolmeks aastaks sunnitööle.
Tänapäeval on raske mõista, millist vastuseisu naised oma nõudmistel kohtasid. Ka näiteks Winston Churchill ei näinud erilist mõtet naistele hääleõiguse andmisel. Nii saidki inglise naised üldise hääleõiguse alles 1928. Eestis juhtus see varem, 1920. a. alates on naiste valimisõigus meie põhiseaduses sees. Naiste nõudmised, mis puudutasid õigust haridusele ja ametitele, olid aga seotud tolleaegse korraga, kus oma raha oli ainus viis naistele vältida „mõistuse-abielu“. Haridus ja töö olid pea ainsad võimalused naistel oma raha teenida. Ka need formaalsed õigused ei tulnud valutult ega vara. Eestis lubati naistel vabakuulajatena osaleda Tartu ülikooli õppetöös aastal 1905 (kuid ainult vabadel kohtadel, mis meestest üle jäid) ning naistele keelatud ametite loetelu (üle 200 ameti!) kaotati Eestis ära alles eelmisel aastal, 2009. Kui veel Eestist näiteid võtta, siis pingutasid meie naisorganisatsioonid kõvasti, et muuta väga konservatiivset abieluseadust, mis kehtis kahe maailmasõja vahel. Seaduses, mis tulenes 19. saj meie piirkonnas kehtinud balti eraõigusest, oli abielunaine oma staatuselt pigem sarnane alaealisega. Tal oli piiratud varalised õigused ning tal polnud nt õigust oma laste hooldusele pärast lahutust. Samuti pidi töötamiseks olema abikaasa nõusolek. Eesti naisorganisatsioonid olid selle seaduse vastu ning osalesid uue seaduse välja töötamisel, mida aga ei jõutud kunagi vastu võtta.
Aga meeste õigused?
Kuigi soolise võrdõiguslikkuse ajalugu räägib peamiselt naiste õiguste puudumisest, on terviku pildi saamiseks oluline vaadata ka meeste õiguseid. Tänapäeval on peamise tähelepanu all meeste õigused erasfääris. Nii pole see kaugeltki igas riigis iseenesestmõistetav, et mehed saavad lapsepuhkusele jääda või lapse hooldusõigust saada. Meeste rolli perekonnas on samamoodi alahinnatud või väga kitsalt nähtud kui naiste rolli avalikus elus. Samamoodi nagu täna peab veel argumenteerima, miks naine võib (ja saab ja tahab!) olla minister, peab argumenteerima, miks mees võib (ja saab ja tahab!) olla oma või töötada teiste lastega. Ajalookäsitlusest ei leidnud ma vihjeid tugevale meesliikumisele, mis oleks ise oma õiguseid nõudnud analoogselt naisliikumisega. Küll on meeste õiguste tugevdamine erasfääris olnud seotud formaalsete taotlustega võrdsustada kõik õigused ja kohustused meeste ja naiste vahel. Kui mõned üksikud erandid (n ajateenistuskohustus või õigus rasedus ja sünnituspuhkusele) kõrvale jätta, valitseb lääne ühiskondades üldiselt olukord, kus naiste ja meeste seadustega kehtestatud õigused ning kohustused on praeguseks ajahetkeks võrdsed.
Meeste ja naiste õiguste ja kohustuste võrdsustamise vastu on läbi aegade kasutatud samu argumente, sellega on rinda pistnud nii nais- kui meesõiguslased. Üks nendest visadest argumentidest on probleemi olemasolu küsimärgi alla seadmine. Kuigi viimase 30 aasta jooksul (Eestis pigem viimase 15 aasta jooksul) on meeste ja naiste võimusuhteid ja olukorda kaardistatud väga põhjalikult ning meil ei ole puudu empiirilisest tõestusest, mis puudutab naiste vähest mõjujõudu avalikus sfääris ja meeste piiratud võimalusi eraelus, on paljudel seda raske uskuda. Ühe näitena toon kodaniku, kes küsis minult „miks te üldse kogute statistikat probleemi kohta, mida pole olemas?“ pidades silmas meeste ja naiste palgalõhet. Eesti areng oleks kiirem, kui me selle asemel, et vaielda, kas probleem on olemas, vaidleks selle üle, millised on parimad lahendused probleemiga tegelemisel. Seda aga saab teha siis, kui kõik tunnevad vastutust selle küsimuse ees – mitte üksikud naised või üksikud mehed. Lõppkokkuvõttes puudutab sooline ebavõrdsus meid kõiki, sest ka mehed elavad koos naistega, kasvatavad tütreid, hoiavad oma emasid. Samamoodi peaksid naised huvituma meeste käekäigust.
Lõpetuseks pöördun tagasi Pankhursti poole. Ta kirjeldab seika, kui naine lõi katki härrasmeeste klubi akna. Tegemist oli näitlejannaga, kes oli liigagi hästi kursis oma eriala töötajate raskete tingimuste ja oludega. Ta soovis naistele hääleõigust, et nad saaksid oma töötingimusi parandada. Pärast akende lõhkumist ootas ta koha peal vaikselt, kuni valvur saabus. Mehed, kes klubist välja tulid, nägid õblukest naisterahvast katkiste akende juures. „Miks sa meie aknad katki lõid, me ei ole midagi teinud?“ küsisid nad hämmeldunult. „Ma just sellepärast lõingi, et te ei ole mitte kui midagi teinud.“ vastas naine.
Ehk peitub selles loos ka vastus Margus Tsahkna öeldule Metsaülikoolis – naised usuvad, et mehed ei taha neile halba, aga küsimus on, kas mehed (eriti tipp-poliitikas) on ka midagi aktiivselt teinud, et naiste olukorda parandada?
Kasutatud kirjandus:
Gemzöe, Lena „Feminism“ (2006)
Mill, John Stuart „The Subjection of Women“ (1869)
Pankhurst, Emmeline „When Civil War is Waged by Women“ (1913)
Sotsiaalministeerium „Teel tasakaalustatud ühiskonda II: naised ja mehed Eestis“ (ilmumisel)
Wollestonecraft, Mary „A Vindication of the Rights of Women (1792)