Üsna huvitav heietus
Ajalugu võib uurida mitut moodi. Ajaloost võib ka kirjutada mitmel moel. Seda raamatut ei saa mitte kuidagi pidada ajaloouurimuseks. Ajaloolisi sündmusi ja isikuid on seal kirjeldatud ometi.
Tegemist olevat neljaköitelise suurprojekti kolmanda köitega, mis pidavat kirjeldama Indiat läbi ajaloo. Eestikeelse tõlke tagakaanel on märkus, et tegelikult on see ilmunud teistest köidetest varem, tiitellehe pöördelt selgub, et esimest korda vist 1997.
Püüdsin internetist uurida, kas nüüdseks on ka teised osad ilmunud. Ei tea, vahest võiks selleks pidada raamatut “Gem in the Lotus: The Seeding of Indian Civilisation”, mis vaatleb Indiat ajaloo algusest kuni Maurja impeeriumini. Kuid seda raamatut on samuti nimetatud retsenseeritava raamatu tagakaanel ja selle juures puudub märkus, et tegemist on sarja esimese köitega. Nii et ei tea, kuigi kaldun arvama, et on.
Teoseid mogulitest on autoril ilmunud mitu. Nimetagem mõned: “The Mughal Throne: The Sage of India’s Great Emperors”, “The Mughal World: India’s Tainted Paradise”, “Last Spring: The Lives and Times of The Great Mughals”. Kas on tegemist eri pealkirjade all ilmunud sama raamatuga või töötlustega? Ei tea. Kuid paistab, et Abraham Eraly on kirjutanud ka puhtilukirjanduslikke teoseid. Nii et kirjanikuks saab teda kindlasti pidada. Kas ka ajaloolaseks?
Teose eessõnas (lk 7–13) arutleb autor ajaloo ja ajaloolaste üle. Hoolimata väikesest mahust jõuab ta tsiteerida niisuguseid nimesid nagu Wilford, Camus, Schama, Herodotos, Michelet, Kierkegaard, Wolfe, Tuchman jt. Ajaloolaste jaoks parimaks juhiseks peab ta aga moguli keisri Baburi fraasi: “Selles ajaloos olen ma hoidnud rangelt kinni põhimõttest, et igas asjas tuleb jõuda tõeni ning et iga sündmust tuleb kirjeldada täpselt nõnda, nagu see juhtus.” Enda raamatu kohta ütleb ta: “Minu sihiks on kujutada elu, mitte olla pelgalt kroonikakirjutaja.”
Siin raamatus peaks ta siis kujutama mogulite elu. Seda teeb ta huvitavalt ja kaasakiskuvalt. Kas aga ajaloolase või kirjanikuna? Sest olemas on ju ka kirjanikke, kes oskavad ajaloost hästi kirjutada. Neid pole põhjust kaugelt otsida. Meie Arvo Valton on kirjutanud väga hea ajalootäpse romaani Tšingis-khaanist, mis kannab samuti poeetilist pealkirja: “Teekond lõpmatuse teise otsa”. Niisuguseid romaane on meil veelgi.
Kuid Valtoni raamatut seob Eraly omaga tõsiasi, et ta kirjeldab mogulite esivanemaid mongoleid. Sõna “mogul” tuleneb ju sõnast “mongol”. Ning kui passionaarne (kasutades Lev Gumiljovi lemmiksõna, mille eest mongolid teda väga hindavad) Tšingis-khaan ja tema passionaarsed järglased panid aluse ajaloo suurimale ühes tükis impeeriumile, siis avaldus sama iseloomujoon ka mogulite esimestes valitsejates. Tänu nendele, muide, on “khaan” (mongolid ise ütlevad “haan”, mis hääldub nagu meie Haanja) Indias tänapäevani kasutusel näiteks kõrgmuusikute tiitlina.
Nii ma ütleksingi, et Abraham Eraly on eelkõige kirjanik, väga hea kirjanik, kes on tasemelt täiesti võrdne Arvo Valtoniga. Kuid ajaloolane ta ei ole ja sellepärast ei saagi teda võrrelda ei India ega meie suurte ajaloolastega. Mis ei tähenda, nagu ta ei teeks huvitavaid ajaloolisi tähelepanekuid.
Näiteks toonitab ta (lk 607), kui kõrgelt hindasid varasematel aegadel nii kreeklased kui ka hiinlased indialaste kõlbelisi omadusi. Megasthenes (4.–3. saj e.m.a) kirjutas: “Nad peavad aus nii tõde kui ka moraali.” Xuan Zang (7. saj) väidab peaaegu sedasama: “Nad ei peta ning peavad oma sõna...” Mogulite alal aga käis Eraly hinnangul indialaste vaimulaad ja moraal alla (lk 605–606).
Siinkohal ei saa ma jätta mainimata, et mongolite mogulistumise üheks aspektiks oli ka islami omaksvõtmine ning India elanikkonna enamuse moodustasid ikkagi hinduistid. Hinduistidest maharadÏade valdustes, mis ei allunud vahetult mogulitele, olid muistsed väärtused aga endiselt hinnas. Muidugi olid islamiusulised vallutajad India allutanud ja muserdanud enne moguleidki, põletades 12. ja 13. sajandi vahetusel seal viimased budistlikud kloostrid.
Olen sunnitud tõmbama veel ühe ajaloolise paralleeli: kui 16. ja 17. sajandil veeres islamiusuliste mogulite surmavanker üle India, siis samadel sajanditel pöördusid mongolid oma algkodumaal budismi, mis muutis kunagised vallutajad üsna rahumeelseks rahvaks.
Kuid ühe Eraly hinnanguga olen ma täiesti nõus. Nimelt paljud, eriti Marxi ja tema järglaste mõju all olevad pahempoolsed haritlased arvavad, et 18. ja 19. sajandil Indiasse tunginud inglased olid julmad kolonisaatorid, kes allutasid seni iseseisva vaba maa. Oh ei, nad kukutasid muslimitest mogulitest kolonisaatorite võimu ja tegid koostööd enamiku hinduistidest maharadžadega. Muidugi ei teinud nad vaid head, kuid (jätkan Eraly sõnadega) “eurooplaste domineerimine Indias oli mitte üksnes vältimatu, vaid ka kasulik – mitte ühe rahva ülemvõimuna teise üle, vaid modernismi võimuna keskaja üle. Et tulevikul oleks üldse lootust sündida”.
Ometi ei saa ma nõustuda Eraly hinnanguga nüüdis-India kohta: “Kõigis tsivilisatsioonides on minevik surnud, et sündida saaks tulevik, ent Indias näib minevik surmavat tuleviku, et möödanik saaks edasi elada. India suurustleb, et tegu on vanima elusoleva tsivilisatsiooniga, ent kas selle üle saab uhke olla? Kas tasub uhkust tunda selle üle, et India pole arenenud? Midagi on vale inimestes, kes arvavad, et parimad ajad on juba möödas ning et parim, mida nad teha võivad, on möödaniku kordamine.”
Võib-olla on need read kirjutatud möödunud sajandi 1980-ndatel või 1990-ndate alguses. Kuid praegu piisab vaid kohanimest Bengaluru (ehk Bangalore), et saada aru kõrgteaduse ja kõrgtehnoloogia olemasolust Indias. Tõsi, Bengaluru on Karnataka osariigi pealinn, Eraly on aga sündinud Kerala osariigis ja elab Tamilnadu osariigis. Kui ka mõelda sellele, et Indial on üsna kenake hulk Nobeli preemia laureaate, siis ei ole pilt üldse trööstitu. Tuletan meelde, et Hiinal ei ole neid mitte ühtegi.
Kaheldavusi on tekstis veelgi, kuid nendel kõikidel ei saa siin peatuda.
* * *
Tõlkija Martti Kalda on oma tööd teinud korralikult, eestikeelne tekst on täiesti loetav. Ka nimesid on ta eesti keelde transkribeerinud üldiselt õigesti. Mõnevõrra segi on aga eestipärastes nimedes tähtede j ja y kasutamine. Üks väike märkus puudutab pikkade ja lühikeste vokaalide edasiandmist. Nimelt eesti keel sarnaneb sanskriti ja ka enamiku uusindia keeltega selles mõttes, et pikkade ja lühikeste vokaalide vahel tehakse vahet. Sanskriti keeles on e alati pikk, aga tõlkija transkribeerib selle eesti keelde lühikese e-ga. Eesti keeles ei tohi olla “veda”, vaid peab olema “veeda”.
Väga naljakas asi on juhtunud aga lk 396 asuvas märkusega 438: “Upanišaadide žanr moodustab ajaliselt viimase ja kõige filosoofilisema osa vedade kirjanduses.” Asi on selles, et originaalkeeles on vokaal a lühike, järelikult peab ka Ïanri puhul rääkima upanišadidest. Et mujalgi esineb sama viga, siis ei saa juhuveast rääkida.
Sama naljakas asi esineb lk 609, kus räägitakse “radžast” ja “raadžputist”. Teine sõna tuleneb esimesest, algul on see olnud “raadža-putra” ehk raadžapoeg. Miks siis sõna “radža” on mitte ainult siin, vaid korduvalt lühikese a-ga?
Veel ühest tähest. Inglise keelde transkribeeriti mitmeid india keelte häälikuid üsna omapäraselt, aga hääldati neid ometi õigesti. Näiteks u hääldati kui a, nagu see on ka originaalkeeltes. Järelikult ei tohiks eesti keeles olla mitte “durbar”, nagu lk 120 ja mujalgi, vaid “darbar” või isegi “darbaar” nagu hindi keeles. Sama vea tõttu on eesti keeles kunagi ammu tulnud käibele “džungel”.
Autori tekstis ei ole mingeid kommentaare, tõlkija on neid aga hulgaliselt kirjutanud. Kas ei ole sellega aga liiale mindud? Võib ju veel aru saada, et silmas on peetud lugejat, kes ei tea Mekat või Samarkandi või Himaalajat, aga kas võtab selle raamatu kätte inimene, kes ei tea, mis on Kaspia meri või kes on William Shakespeare või Newton? Kahtlen.
Üldiselt võib raamatuga rahule jääda. Jääme ootama sama sarja kahe esimese ja ühe viimase raamatu – kui see üldse ilmub – eestikeelse tõlke ilmumist. Kuid India-käsitlusi on nii palju, et kui neist väike osagi eesti keelde jõuaks, oleksime palju rikkamad.
