Aastatuhande vahetus on varsti tõepoolest käes. Kahtlemata on praegu sobiv hetk heita pilk selja taha, näiteks möödunud aastatuhandesse.

Seda Peeter Vähi oma suurteosega teebki. Helilooja filosoofiline hoiak on sealjuures pigem vaatlev kui kategooriliselt üldistav.

Teose üldidee seisneb kahe helikeele - renessansiaja ning meie sajandi muusika poolustena kõrvutamises. Vanamuusika poolust esindab Hortus Musicus. Meie sajandit - "Halb" Orkester, mis koosneb tegelikult sopran Kaia Urbist ja autorist enesest süntesaatoril.

Kes soovib, võib orkestri nimest välja lugeda autori hinnangu meie ajale. Teose esiettekandel (1990) esindas "kaasaega" ERSO ja kaks muusikatasandit ei olnud nii otseses väärtuste konfliktis. Plaadivariandis asendavad sümfooniaorkestrit elektroonilised pillid, ja muutub kogu kontseptsioon. Otsimata mingit otsest sümboolikat, peab nõustuma, et süntesaator iseloomustab nüüdishetke kahtlemata paremini kui sümfooniaorkester. Samas kasutab helilooja elektrooniliste tämbrite väga kitsast ringi, on soundide valikul äärmiselt lakooniline. Selline taotluslik kõlaasketism laseb seda paremini mõjule pääseda vanamuusika instrumentidel.

Plaadivariandis on teoses sisalduv konflikt muutunud tunduvalt teravamaks. Kaks muusikatasandit on vastastikku sissetungivamad, neid on raske lahus hoida (kuigi Hortus Musicus mängib plaadil ühes, "Halb" Orkester teises kanalis). Tegelikult autor seda ei püüagi - stiliseeritud renessansskõlasid ründav irriteeriv, kohati agressiivselt banaalne ja vägivaldne "tänapäev" on selleks liiga intensiivne.

"2000 aastat enne Kristust" on Peeter Vähi loomingus ala, kus ristuvad mitte erinevate maade, vaid ajastute kultuurid ja muusikatunnetused. Need võivad omavahel põimuda, sattuda konflikti või dialoogi, kuid ei ole kunagi teineteise suhtes ükskõiksed.

IGOR GARShNEK