„Saared. Valik luuletusi 1948–2000”
Derek Walcott
Tõlkinud Mathura
Allikaäärne
Ühest küljest on 1992. aastal Nobeli auhinna pälvinud Derek Walcott täpse detailitundega Kariibi saarte poeet („Oled unustanud kuumuse. Tsinktara peaaegu leegib. / Kaldapalmid ei liigu vaikseltki”, lk 82), teisest küljest taas stoiline, veidi traagilise meelelaadiga arutleja nagu Joseph Brodsky oma esseedes („Nimetamisega piirdumine on / päevikupidajate proosa, on kui nimeleidmine / nende lugejate tarbeks, kelle kiitus on turistlik”, lk 18).
Need kaks külge sulavad kokku kujutluspiltides, veidi melanhoolses maagilises realismis: „Ma mäletan linnu, mida pole kunagi päriselt / näinud. Hõbedaste veenidega Veneetsia, Leningrad / kompvekipruunide keerduvate minarettidega. Pariis. /- - -/ Oh jah, ja Hyderabadi lahtikeerduvad kobra-alleed” (lk 11). Teisal küsib Walcott: „Miks kujutlen Mandelštami surma / koltuvate kookoste keskel?” (lk 63).
See rahulik luule kuulub üsna kindlalt õhtumaisesse kultuuri: tunneb Ateenat ja Egeuse merd, kuid rohkem kaalu on siiski saartel, mis jäävad selle kultuuri kaugematele piirialadele – lisaks Uue Maailma Eedenile, mis Kariibi merest avastati, ka Polüneesia Tahitil, mille elu Gauguin lõuendile on valanud.
Staatiliste Kariibi saarepiltide kõrval hakkab kogu teises pooles rohkem kõlama Odüsseuse rännakute, püsitu rändamise ja pagemise teema – „nad kõik – kodutud, maakonnatud – on taandatud / rääkima ühte keelt, mis sisaldab uskumatuid mälestusi / õuntest ja selgetest ojadest ja piima sirtsumisest” (lk 96) –, mis on andnud näo uuele aastasajale.
Ott Heinapuu
Külarealism ja -müstika
„Koertepõud”
Meelis Oidsalu
Sirp ja Vaseliin
Ma pole Oidsalu debüüti „Jumala kihvt luulekogu” lugenud, aga kahtlustan, et autor on talle ette heidetud puudustest – liigne kolekõnelisus, lahmimine ja tekstide taseme tasakaalustamatus – vahepeal üle saanud.
„Koertepõud” on inspireeritud lagunevast Eesti maaelust, seaveristamisest, hernehirmutistest ja hemorroididest mustvalgel tuulemaal. Kuid itkemist siin ei kõla. „Klaas piima ja võileib / seda on mu hingel vaja / naerma ajavad / jutud jumalikest nektareist / pole ime / et hinged nälgivad / kui ninaesine / nii kaugele igatsetakse,” kuulutab naturalist Oidsalu.
Vabavärss omandab kohati pentsiku ja lummava rütmi: „me külas / oli kole koertepõud / kus kuuldi haukumist / seal tühjus / hoovis pidas vahti / kel peni õues / talt harva kõlas hädist arga niutsumist / me külas / koeralt haukumist kes kuulis / ta oli õnnelik”. Aga Oidsalu maa-ilm ei sisalda üksnes õlleseid külamehi ja purukslöödud kaelaga kanu, siin on ka kummalisi unenägusid ja fantaasiaküllaseid kujundeid, nagu silmamune küünistav harakas ja huulte vahelt puhkev ohakaõis.
Ei ole see mingi lihtne räuskaja, kes kirjutab „nüüdseks olen aretanud / mitut sorti elu / aga surm / on endiselt üks / selle sorte ei suuda ma luua”. Suurem osa tekstidest on väga lühikesed, mõnikord ka löövad: „Naine / käivitab traktori / künnab põllu / vaatab mehele / käskivalt otsa”. Kena kujundus, mustvalged fotoülesvõtted 1920-ndate anonüümsetest maainimestest haakuvad luulekogu meeleolu ja lörtsise oktoobriga hästi.
Kaarel Kressa
Varblase kaarnakeel
„Taarnateel. Katsetusi 1967–1970”
Hannes Varblane
Ilmamaa
Taarn tähendab geograafide keeles küll kitsast püstloodis seintega kuristikku, kuid luulekeeles on sama sõna kasutatud ka allilma või põrgu tähistamiseks. Taarnatee võiks olla siis põrgutee või Orpheuse retk allilma. Selline pealkiri viitab ühtlasi asjakohaselt raskemeelsusele, mis raamatu lehekülgedelt alatihti vastu vaatab.
Ja tõepoolest, mitmedki Hannes Varblase nooruspõlve luuletused kulgevad pidi noatera, mis lahutab pühadust pühaduseteotusest, hiit kirikust, jumalate elu nende surmast: „asjatult / otsisin Sind / ristilöödute hulgast / jumalad surid / tagudes naelu / oma järglaste jäsemeisse” (lk 26); „ning Kristuse leegitsev laip / laskub suudlema / Juudamaa laste jumalaid” (lk 37).
Sekka satub ka mõni „Kulgemise väe raamatu” laadis paradoksaalne tõdemus: „tyhjenev / on inimestest täituv / täituv tyhjenev / vastupidine valetab” (lk 26).
Kui kogu algupoolest leiab mõne vohava luuletuse („tehisajastu mõistmatus pimeduses / kajab üksik kirikutornialune kell / stardituled värelevad haigutavas sügavuses”, lk 9) ja selliseid, mille värsid kekslevad varblasena siia-sinna, siis nende vahele imbuvad ja lõpupoole saavad valdavaks piltjad napisõnalised stroofid, mis kaarnakeelselt kraaksatavad mõne tabava silmapilgu: „kuusiku ketassaag / loojuva päikese kõris / lõikab lund” (lk 87).
Ott Heinapuu
