„Aja kiri”
Tommyboy
Tammerraamat
Tommyboy (snd 1976) on tuntud räpparina. Laias laastus jagunebki tema esikkogu laulutekstideks ja luuletusteks. Seetõttu tasub valmis olla pisut ebaühtlaseks lugemiselamuseks, sest algul räppimiseks mõeldud tekstimassiivide luuletustena lugemine pole kõige sujuvam tegevus, kui just teksti õiget rütmi eos ära ei taba. Luuletustena kirjutatud tekstid seevastu räppimise peenmehaanika tundmist ei eelda. Pigem seostub nendega vana hea punkluule. Tommyboy kirjutab asjadest, mis on tema ümber, või sellest, mis toimub tema sees. Eluvaatlejana on ta detailideni põhjalik, arvi-siialikult eemalehoidev vaatleja. Tema pohmell pole leebe ja ühiskonnakriitikuna salvab ta valusalt (korralik luteri kasvatus raba rohkem saad taevasse / poole aastaga tõmbas pask hapniku kinni). Ega unusta ka hiphop-lüürika ühte põhiteemat, peoküllast elu täis silmarõõme. Tommyboy on kolmetahuline: üldiselt elurõõmus kutt, kellel on olemas ka sotsiaalne närv ja pehmem pool. Ja tõesti, miks ei võiks hiphop-luule täita sama nišši, kuhu paarikümne aasta eest maandusid punkautorite tekstid.
Mart Niineste
Märgiteadliku mehe villane kangas
„Kuldne põli”
Mart Kangur
Koma
Kuigi ühe teooria kohaselt ei saa semiootik ja luuletaja ühes kehas elada, tõestab Mart Kanguri debüütkogu, et see väide on vähemalt ühe isiku puhul ebatäpne. Kangru tekstid on kootud nimele väärilise tihedusega, aga on seejuures pehmed ja loetavad, järelikult villane kangas.
Ühest küljest käib siin korralik sõnamängude tulevärk, põleb kalambuurideks laotud tsitaatide riit, teisest küljest kajab ridadest küünilise idealisti maailmavalu, kes suudab häbenedes nutta Ukraina ja Tiibeti pärast „ja võidelda kus võimatu / ja täiesti ebavajalik”.
Kolmanda kandi pealt vaadates näeb muhedat laiskvorsti, väsinud internetipiraati, kes ütleb: „Ma olen vana ja paks ja nõrk / ja ainuke asi, mida ma tahan teha, / on armastada. / Neid, kes minu armastust vajavad. // Võtta mõned õlled. // Kõik.” Ja kuskil nende ridade vahel istub pika habemega müstik, kes üritab keelt algosadeks lahti võtta ja kui see õnnestub, ei leia enam midagi, millega tulemust kirjeldada. „Meie oleme tühjuse piir / ja sellepärast tühjusest priid,” väidab Mart Kangur.
Kaarel Kressa
Justkui vanemaks saanud Ollinovski
„Aeroplaan esimesest pilgust”
Jim Ollinovski
Pilgrim
Kuigi räägitakse, et noorelt surnud jäävad igavesti nooreks, tundub nüüdseks juba pea 16 aastat surnud Jim Ollinovski luulekogu lugedes, et päris nii see pole. Elva päritolu, segastel asjaoludel hukkunud Jim ehk Ott Ollino oleks justkui vahepeal vanemaks saanud. Nii vähemalt tundub, kui võrrelda tema hiljuti väljaantud luulekogu vahetult surma järel koostatuga. Head on mõlemad, luues napi ja elegantse sõnaga värvikaid pilte. Kuid viimane kogu on ehk pisut küpsem, tõsisem ja lüürilisem. Koolipoisilikumad vana kogu tükid, mis samas olid päris lõbusalt mänglevad, on sedapuhku rohkem tagaplaanile jäänud.
Mis on Oti teemad? On mõttemänge armastusest, loomisest ja loetust. Kuid mõjusaim kõigest on iroonia ja huumor kõrvuti pideva memento mori’ga. Keegi ei mängi surmaga kergemini kui tema. Poeetide sagedast häda, nõretust ja ilmavalu, iseenese äärmiselt tõsiselt võtmist siit ei leia ja see teebki kogu tasemel lugemiseks. Lugeja ees on luuletaja, kes teab, et tal on vähe aega. Ja seepärast ei raiska ta hetkegi ka lugeja oma.
Priit Simson
