Kaasaegne kunst on viimase aasta jooksul olnud heaks proovikiviks ühiskonna enesetsensuurile. Viimane on kogu Ida-Euroopas suhteliselt uus, kuid paratamatult tekkinud nähtus. Suvel Eestit külastanud legendaarne briti kunstiteadlane Edward Lucie-Smith on läänes jõudnud juba avaldada mitu artiklit, kus ta analüüsib olukorda postkommunistlikes riikides.
Nõukogude aja lõpp tähendas vabanemist tsensuurist, mis oli oma agoonias võtnud lõpuks lausa koomilisi vorme. Äkki said kõik teemad alates teisitimõtlemisest kuni pornograafiani vabalt käsitletavaks. Lagunes ka seni kindlalt hierarhiseeritud kunstiliikide nomenklatuur.
Pulleritsa metamorfoosid
Lucie-Smithi arvates oli paratamatu, et varem või hiljem tekib algul enesetsensuur ning seejärel tsensuur riiklikul tasandil. Nii on ka Eestis juhtunud: võeti vastu pornograafiat kontrolliv seadus ning ajakirjanduses on juba ammu märgata konservatiivse hoiaku tugevnemist.
Viimast mitte vanema põlve moraliste hulgas, kes on kogu aeg olemas, vaid ka nooremate kirjutajate puhul. Midagi on juhtunud Priit Pulleritsaga, kes alles hiljuti ahastas, et muu maailma ajakirjandus on Ameerika omast viis, Eesti aga vähemalt kümme aastat maas.
Pärast Clintoni seksiafääri kirjutab aga Pullerits pikki lohisevaid heietusi moraali teemadel, muretsedes juba oma laste pärast. Selgub, et “maitsepiirid pole Eestis nihkunud üksnes kaugele, vaid ka liiga kiiresti”.
Pulleritsa jaoks on sündsusevöö langenud Eesti ajakirjanduses enneolematult madalale, rääkimata kunstist, kus vohab halb maitse, ropendamine ja porno. Vägisi paistab, et Pullerits on näinud vaid ühte Ameerikat – konservatiivset, töökat, valget ja heteroseksuaalset, mille nimel ta räägib kogu Ameerikast ja siis vastavalt kogu Eesti ajakirjandusest.
Minu meelest kõige hullemasse olukorda on sattunud Jaan Toomik ja temaga koos kogu kaasaegne kunst, mis sattus enesetsensuuri alla esimesena.
Vaene Toomik oma lapsepõlveteosega
Võtame viimased näited: ajakiri Seltskond tituleerib Toomikut kunstnikuks, “kes roojab purkidesse ning saadab neid Euroopasse kunstinäitustele, Vanalinnastuudio “Raadio nullis” mõnitatakse kunstnikku, kes tegi purki hiljutise, s.t hommikuse teose, ei halasta ka kolleegid kunstnikud, kes tsiteerivad (Valeri Vinogradov, Taave Tuutma) Toomiku kunagist installatsiooni, mis tegelikult oli tehtud täieliku ahastusega: nimelt tema Kopli tollases ateljees, kus ta ka elas, polnudki peldikut.
Pärast seda on Toomik teinud sadu lausa eksistentsiaalseid maale, installatsioone ja videosid, kuid ei – kõigil on meeles üks.
Teisalt on muidugi kunstile jäänudki vaid provokatsioon kui viimane avangardistlik relv. Kedagi ei saa enam rabada mingi vormiuuendusega, seepärast kombatakse ühiskonna enesetsensuuri läve, ka Leonhard Lapin ja Raul Meel ning nn Sobolevi “märatsev jõuk”.
Skandaal müüb
Venelased eesotsas Oleg Kuliku ja Aleksandr Brenneriga annavad meile muidugi silmad ette, kuid ega lääne kunstistki muud laiemale avalikkusele kuulda pole kui Jeff Koons, Tom of Finland, Andres Serrano jt skandaalsed kunstnikud, kelle näitusi ründavad moralistid, rohelised, feministid ja juba neofaistidki. Või siis kõiki erutavad kunstiröövid ja oksjonid.
Modernistlik uuele ja skandaalsele orienteeritud toimemehhanism töötab edasi ka postmodernistlikus olukorras, kuigi järjest nürimaks jäävad nii post-kunstnike kui ka neo-moralistide relvad. Küll kõik jälle paika loksub.
