Praegu kaheksakuuse emase Evredikke Lucky Luna ostis Urve Lätist. “Alguses oli küll, et läheme kohale ja vaatame. Kui meeldib, siis võtame ära. Kui aga koera nägime, ei olnud mingit kahtlust. Kohe võtsime ära.”

Saksa lambakoeraga võrreldes kasvab šveitsi lambakoer veidi suuremaks, on veidi paremini koolitatav. “Ta on väga rahulik koer, oskab oma perega sõber olla ja kui vaja, siis võõrast hammustada. Ta on julge, väga avatud ja kontakti otsiv.”

Urve rõhutab, et valge šveitsi lambakoer ei ole albiino – tal on must nahk, mustad käpad. Ja ettekujutused sellest, kuidas valge koer nagu valge särk kohe õues mustaks läheb, on tugevalt liialdatud. “Tal on isepuhastuv karv. Kõik sopp, mis külge jääb, kuivab ja kukub siis maha. Me pesime teda viimati detsembris ja siis ka seepärast, et näitusele läksime.”

Alguses aretati sellist lambakoera Saksamaal. Siis aga ütles Hitler, et milleks valge koer, seda ei saa ju sõjas kasutada, sest paistab kaugele välja. Valge šveitslasega jäid tegelema vaid paar fanatti. Uuesti täieõiguslikuks kuulutati see tõug 2002. aastal. Sestsaadik on huvi tõu vastu tohutult kasvanud. Kõige rohkem, enam kui saksa lambakoeri, on valgeid šveitslasi Hollandis ja Tšehhis. Eestis on seda tõugu koeri kokku neli.

“Küsitakse ikka päris palju, kust sellise toreda koera võiks saada,” ütleb Urve. “Järgmisel kevadel võib meilt igal juhul küsida…”