Uus kinosari toob ekraanile filmid, mis ei allu enam kriitikale
Küsimustele vastab programmijuht Anna-Liisa Liiskmaa.
Mida uus filmiõhtute sari endast kujutab? Kuidas see idee sündis?
Tegemist on retrospektiivse filmiõhtute sarjaga, mis vaatab tagasi läbi näitlejate, nende kolleegide ja toob vaatajateni filmid, mida pole vähemalt paar aastakümmet suurel ekraanil näha saanud, küll mõne erandiga.
Kui mina selle idee juurde jõudsin, oli ees juba teema, eesti filminäitlejad. Hakkasin filme otsima ja vaatama, et näitlejatest kuidagi ülevaatlik pilti luua. Ja vaikselt vormuski idee, et kuna filmipärand on Eesti mõistes siiski päris uhke, oma kummalisel moel, võiks need vanad filmid uuesti ekraanile tuua.
Kõik see, mis nende filmide taustal kumas, muutus väga huvitavaks. Mis seal taga siis on, see aeg ja inimesed ja võimalused ja võimatused.. See nõuab kommentaari, ent kes oleksid paremad rääkijad, kui inimesed, kes on selle sees elanud ja olnud. Ja näitlejad on üks huvitav rahvas... Kirelapsed... ja tunnevad sõna, oskavad sellega ümber käia... et läbi nende tagasi vaadata - tundub väga põnev. Kõik need lood, mis neinde mällu on talletunud, seda võiks jagada, seda peakski jagama.
Ja Eesti filmiajalugu puudutavaid raamatuid on ka suhteliselt kesiselt, neid nüüd küll ilmub, ent kindlasti on palju, mis ei jõua võib-olla niipea raamatu kaante vahele, või mitte vahetult. Siis annaks ka väikestviisi oma panuse ja koguks mõne kübeme sellest pärandist neiks õhtuteks kokku.
Mitu filmi selles sarjas ära näidatakse ja kui pika ajavahemiku vältel? Kuidas filmiõhtud Tallinna ja Tartu vahel jagunevad?
Lähteidee oli korraldada 18 filmiõhtut, 2011 aasta oktoobrist kuni 2012 aasta detsembrini. Eks me järgemööda tee ja vaatab siis, palju jõuab, kas see kedagi ka puudutab, kas seda üldse vaja on. Kindlasti saab määravaks ka asjaolu, kas leiab piisavalt inimesi, kes oleksid nõus rääkima tulema. Aga mõtteid on tegelikult rohkemgi, filme, mida võiks näidata, näitlejaid, kellest rääkida.
Eesti Film 100 poolt tuli algatus, et neid õhtuid võiks ka Tallinnast välja viia. Siis sai räägitud Athena kinoga, kes oli huvitatud kogu kontseptsioonist. Seega Tartus ja Tallinnas toimuv on võimaluste piires sama joonega, sama filmi- ja külaliste valikuga.
Missugused filmid kavasse on võetud, mille alusel filmid on valitud, kas need on valiku teinud inimeste arvates antud persooni kõige paremad tööd, kõige huvitavamad tööd, kõige populaarsemad tööd või kõige enam unustatud, mööda vaadatud, alahinnatud?...
Valik on puhtalt subjektiivne. Filmid, mis mind kõnetasid, või jäid kuhugi kajama. Kui on mõni huvitavam linateos, mida vaataks meeleldi suurelt ekraanilt, võib täiesti olla, et näitleja, kes annab õhtule nime ja kellest juttu, esineb kõrvalrollis. Näiteks Leonhard Merzini õhtul näitame võib-olla Grigori Kromanovi filmi "Briljandid proletariaadi diktatuurile", kus Merzinil on kõigest väike, pea olematu, episoodiline roll. Aga film on huvitav vaatamine!
Miks just filminäitlejad? Eestis ei ole ju tegelikult olemas professionaalseid filminäitlejaid, Eestis on filmis osalemine pigem teatrinäitleja kõrvalepõige lavalaudadelt? Või ei saa selle väitega nõustuda?
Mulle öeldi, et rahvas armastab oma näitlejaid, eks nüüd selgub, kas sel on tõepõhi all. Aga et Eestis pole professionaalseid filminäitlejaid - kuigi niipalju, kui kuulnud olen (see võib olla ekslik), siis kirjade järgi kaks on: Eve Kivi ja Lembit Ulfsak - see on arvatavasti tingitud väikese maa eripärast, kus selleks, et hästi toimida, tuleb väga mitmekülgne ja paindlik olla.
Aga eks teatri ja filmi näitlejatööl ole oma spetsiifika küll, Evad Hermaküla on öelnud, et teatril pole filmiga midagi pistmist, või oli see vastupidi. Ent need ei ole üldse probleemid, mis mind siin juures huvitavad. Mind huvitavad inimesed ja nende lood, mälu.
Kas see on rohkem filmiüritus või teatriüritus või nende sümbioos? Kes filme sisse juhatavad ja nendest räägivad, kas nemad on pigem teatri poolelt? Kes on oma nõusoleku juba andnud selles sarjas osalemiseks?
See on pigem ajas tagasivaatamise ja lugudevestmise üritus, eelkõige minnakse ehk elu sisse, kas siis teatri või filmi kaudu, sel pole otsest tähtsust. Sümbioos on see kindlasti. Aga eks näis.
Vestlema püüan leida inimesi näitlejate ümbert, nende kolleege või tolles(t) ajas(t) kirjutanud, filmi või teatrit uurinud inimesi. Filmi kommentaari saamiseks peab kohati ehk kaugemalegi vaatama: kriitikud, ajaloolased. Kahjuks on paljud mäletajad meie seast ka juba lahkunud.
Kokku on lepitud selle aasta kolm õhtut, kinos Sõprus:
23.10. 2011, 18:00. Evald Hermaküla õhtu, filmiga "SURMATANTS", Tõnu Virve, 1991, Külas:Hendrik Toompere jr (õhtujuht), Tõnu Tepandi, Tõnu Virve, Einar Laigna
13.11. 2011, 18:00. Kaljo Kiisa õhtu, filmiga "VANA MEES TAHAB KOJU", Tõnis Kask, 1991. Lisaks, raamatuesitlus: "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast", Andres Laasik. Eesti Päevalehe raamatukirjastus. Külas: Tiina Lokk (õhtujuht), Tõnis Kask, Andres Laasik, Arvo Kruusement
18.12. 2011, 18:00. Evald Aaviku õhtu, filmiga "JÕULUD VIGALAS", Mark Soosaar, 1981. Külas: Evald Aavik, Mark Soosaar, Sulev Keedus, Enn Säde ja "Jõulud Vigalas" filmigrupp (kes veel elu ja tervise juures, tulla saab ja tahab)
Järgmise aasta osas olen mõne üksiku inimesega rääkinud, ent juba näitlejate nimekiri, keda nendel õhtutel kohal näha sooviks on pikk: Maria Klenskaja, Elle Kull, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Rita Raave, Lembit Ulfsak, Tõnu Kark, Aarne Üksküla, Arvo Kukumägi, Lembit Peterson.
Ja kajastada püüaks ka lahkunud meistreid, nagu Jüri Järvet, Mikk Mikiver, Sulev Luik, Rein Aren, Ants ja Olav Eskola, Leonhard Merzin, Heino Mandri, Rudolf Allabert, kindlasti Ada Lundver, väga sümpaatseks on saanud Hugo Laur. Ettevõtmine on päris mastaapne, kas see kõik õnnestub, eks selgub edaspidi.
Miks on valitud just ajaperiood enne 1990. aastat, kas see on siis sisuliselt sissevaade Nõukogude filmikunsti, ENSV filmidele? Kas ja millal on oodata uue Eesti Vabariigi ajal tehtud filmide retrospektiivi ja nende tegijate tutvustamist?
Varasemaid eesti filme on viimaste aastakümnete sees väga vähe näha olnud, nüüd vaikselt tuuakse ükshaaval välja ja ETV2 teeb ses osas tänuväärset tööd, ent siiski, neid võiks uuesti ka suurel ekraanil vaadata. Ent mis olulisem, need filmid on juba kuidagi nii kaugel, et nad ei allu enam kriitikale, nad on nagu nähtused omaette, nad räägivad oma ajast. Ja see teebki nad huvitavaks. Aja kontekst, nihe annab neile nii mitu tasandit. Selleks kutsumegi kohale inimesed, kes räägiks tänases päevas tollest ajast, et saaks kätte kõik need koodid.
Algselt polnud tegelikult sellist kavatsust, et just nõukogude aegsed filmid valikusse panna, ent mingi hetk tekkis tunne, et peaks kuidagi algusest alustama, niivõrd-kuivõrd. Ja et need inimesed, kellel on vahetu kokkupuude tolle ajaga, nende filmidega, kuni nad on veel meie keskel, siis oleks raiskamine, neid mitte ära kuulata. Et see on ka veidi selline missiooniüritus. Koguda kokku kilde meie kultuurimälust.
Kas mälufilmide programmi valitud filmidel ja tegelastel on mingi ühine joon? Mis see on?
Ühine joon on võib-olla minevik ja isiksused. Et tegemist on Eesti mängufilmidega ja räägivad ikkagi filmi-, teatri-, kultuuriinimesed, on see suunatud võimalikult laiale üldsusele. Midagi kuulata ja vaadata leiab igaühele, huvist või nostalgiast või puhtast rõõmust! Tegemist on tõsisema meelelahutusega, ehk koguni harivaga, sest sõnal on selles sarjas oluline osa. Hea kool, kes kogu sarja läbi teeb!
**
Evald Hermaküla filmiõhtu on Tallinnas kinos "Sõprus" täna õhtul kell 18, Tartus Athena kinos 31. oktoobril, kell 18:30
Kõik filmid linastuvad 35mm filmilindilt.
