Uus lühifilmide kassett. Verivärsked ideed ja mitmekülgne filmikeel

 (1)
Kaspar Ainelo „Pööripäev” toob tagasi Eesti sügisesse maaellu, võttes ette valuliku üleminekuaja lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel.
Kaspar Ainelo „Pööripäev” toob tagasi Eesti sügisesse maaellu, võttes ette valuliku üleminekuaja lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel.foto: kaader filmist

Lühifilmi kogumik „Värske veri: oma ja võõras” aitab vaadelda nii omasid võõraste kui ka võõraid omade sees.

Sügistuuled on puhunud veidi kitsasse ja PÖFF-i filmitulva ennetavasse kinokavva midagi virgutavat. Eesti värskete režissööride lühimängufilmikassett „Värske veri: oma ja võõras” kinnitab, et ka laiemasse kinolevisse küündiv kassetiformaat on piisavalt funktsionaalne ja kompaktne, et eksponeerida nii kinokunsti uusi tuuli ja tegijaid kui ka populariseerida lühimängufilmi. Lühimängufilm on alustava filmitegija jaoks vahend, millega arendada oskusi, leida oma hääl, katsetada kontseptsioonide/toonide/loojutustamise viise ja kinnistada oma talenti. Kassetiformaat lisab sellele laiema kodupublikuga resoneerimise dimensiooni. Mõõtme, millel on seega muu hulgas tagasisidestav, Eesti filmimaastikku mitmekesistav ja filmitegijatele võimalusi loov funktsioon.

Kuut lühimängufilmi sisaldav kassett kannab ka oma teostega Eesti reaalsuse ja kujuteldava kontsentreeritud jutustamise rolli, millel on oluline sotsiaalne ja kultuuriline väärtus. Peale iseennast mõtestava oma ja võõra dihhotoomia kuuluvad lühifilmide teemaringi ka põlvkondadevahelised ja perekondlikud suhted, ühiskondlikud arengud, Eestis elamise ja olemise vormid ning omade kokkupõrked välismaailmaga. Kõik kokku moodustab kõnetava komplekti.

Mäng eelarvamustega

Koosluse humoorikaim ja sotsiaalselt teravaim Marta Pulga „Omad” avab kasseti tiheda, kaasahaarava ja hästi rütmistatud dialoogiga. Vaataja eelarvamustega osavalt mängiv film paneb erinevad inimtüübid põrkuma perearsti järjekorras, peegeldades vaimukalt viimaste aastate identiteedipoliitilisi diskussioone, valitsevaid stereotüüpe ning eri põlvkondade ja sotsiaalsete rühmade suhteid. Tabavalt lavastatud ja igati terviklikult teoselt oleks oodanud vaid ruumipiiranguid ja võimalusi ootamatumalt kasutavat kaameratööd.

Vaataja eelarvamustega osavalt mängiv film paneb erinevad inimtüübid põrkuma perearsti järjekorras.

Evar Anvelti „Hea karjane” viib Lähis-Itta ning räägib loo isiklikust, majanduslikust ja moraalsest kriisist eesti jalgratturite pantvangikriisi fantaseeritud tagamaadel. Majandusliku ja perekondliku surve ning religioossete tõekspidamiste ristumisest tõukuv film särab nii karakteriarenduse kui ka maailmaloome poolest. Kõike saadab elulähedust mõjusalt rõhutav kaameratöö. Kiirustava kulminatsiooni tõttu mõjub film aga pigem kontseptsiooni eduka tõestamise kui formaadi loojutustamise eripära arvestava lühifilmina. Või siis on lugu lihtsalt sedavõrd intrigeeriv ja mitmekihiline, et seda oleks soovinud rohkemgi näha.

Kaspar Ainelo „Pööripäev” toob tagasi Eesti sügisesse maaellu, võttes ette valuliku üleminekuaja lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Olustikust lähtuvaid elulisi tegevusi reastades näitab film, mis ootused on üksikisal oma arenevale pojale ning kuidas poeg nendega toime tuleb ja neid tõlgendab. Tugeva helimaailmaga lühifilm loob eheda miljöö, ent eksib kohati motiveerimatult ülearu pinget kruttima.

Isa ja poja suhteid käsitleb ka Anna Hintsi „Jää”, kauni ja tähendusliku miljööga lugu teineteisest kaugenenud inimeste teekonnast külmal ja tühjal jääväljal. Karakterite suhteid selgelt ja liigutavalt kujutav film põimib voolavalt kokku mineviku, oleviku ja intertekstuaalsuse ning lummava pildi. Karakterite efektsem avamine oleks aga lisanud emotsionaalset kaasahaaravust.

Philip Kaati ja Ali Moniri põnevik „Reetur” avab mineviku haavu ja katkestab kahtlase kohaliku maaelu, tuues sinna tagaaetavaks sattuva maailmarändurist fotograafi. Oletatavasti purunenud peresuhteid kaudselt puudutava loo montaaž rütmistab põneviku elemente hästi, ent teemaarendus jääb küllalt õrnaks.

Oletatavasti purunenud peresuhteid kaudselt puudutava loo montaaž rütmistab põneviku elemente hästi.

Tanno Mee „Heleni sünnipäev” räägib lahutanud keskealise Heleni üleminekufaasist ja purunenud suhte lahtilaskmisest. Kuigi draamafilm läheneb teemale psühholoogiliselt laetult ja huvitava „mineviku ellu tungimise” motiiviga, on narratiiv veidi veniv ja tasane.

Tervikuna ja mõningatest puudustest hoolimata on „Värske veri: oma ja võõras” uue põlvkonna tugevate käsitööoskuste ja kõnetava tervikutunnetuse demonstratsioon, mis aitab vaadelda nii sisse kui ka välja, omasid võõraste ja võõraid omade sees.

Isa ja poja suhteid käsitleb ka Anna Hintsi „Jää”, kauni ja tähendusliku miljööga lugu teineteisest kaugenenud inimeste teekonnast külmal ja tühjal jääväljal. foto: kaader filmist
Philip Kaati ja Ali Moniri põnevik „Reetur” avab mineviku haavu ja katkestab kahtlase kohaliku maaelu. foto: kaader filmist
Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare